FANDOM




Toomas Kivimägi: Kelle käes on võim ja keda valida?Edit

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3050773/toomas-kivimagi-kelle-kaes-on-voim-ja-keda-valida


Avaldatud 10.01.2015


Aastalõpp kujunes poliitelus väga intrigeerivaks, et mitte öelda tuliseks, ja uus aasta on toonud järge. Iga päev on midagi. Eks on varemgi minu isiku ümber spekulatsioone olnud, jätsin need oma elu elama, aga nüüd on aeg reageerida.


Nii Teet Roosaare kui Riho Alliksoo kirjatükid on põnevad, kohati provokatiivsed, aga neis pole pahatahtlikkust. Ometi vajavad need minupoolseid selgitusi, sest leidub sedagi, milles olen kirjameestest teistsugusel arvamusel.

Võim

Kelle käes on võim Pärnus? Ajaleheveergudel on see juba pikka aega üks suuremaid muresid ja esitatud enamasti suhtes volikogu-linnavalitsus-linnapea.

Minu vastus küsimusele on lihtne: võim on ikka ja jätkuvalt linnarahva käes. Nad saavad seda teostada kohalikul tasandil küll kord nelja aasta jooksul valimistel, aga just nemad valivad volikokku, keda nad seal näha tahavad ja keda usaldavad. Ja sealt edasi loogiliselt, kes on linnapea.

Eelnevaga ei ole nõus mõni poliitik, kes sai vähe hääli ja tahab selle kohe valimiste järel unustada. Alles hiljuti öeldi raekojas, et hääled enam ei loe. Kuidas ei loe? Loevad ikka küll! Mina, muide, pooldaksin väga linnapea otsevalimisi.

Volikogu uue esimehe valimise järel oli Pärnu Postimehe esilehel pealkiri “Pärnus anti võim Reformierakonnale”. Selle väikese provokatsiooni õnge läks ka Riho Alliksoo. Tegelikkus on siiski teine.

Pärnu linnavolikogu uue esimehe valimine selle aasta algusest oli kirjas koalitsioonileppes. Andrei Korobeiniku valimisega volikogu esimeheks ei muutunud koalitsiooni tasakaalus mitte midagi.

Toomas Kivimägi valimisliidul on volikogus jätkuvalt 11 kohta, IRLil kuus, Reformierakonnal viis. Linnavalitsuse koosseis on samuti sama ja sama on koalitsioonilepegi.

Saan aru, et loo pealkirja rõhuasetus on pigem minul. Mistõttu siinkohal üks oluline avaldus: olen saanud mandaadi Pärnu volikokku ja sealt edasi linnapeaks Toomas Kivimägi valimisliidu liikmena, mis tähendab, et jään valimisliidu liikmeks vähemalt oktoobrini 2017. Oma seisukohad Pärnu linna poliitikas kujundan ja kooskõlastan just valimisliiduga, ei kellegi teisega.

Ma ei osale Reformierakonna Pärnu linnavolikogu fraktsiooni koosolekutel ega mõjuta selle seisukohti Pärnus.

Opositsioon

Arusaamatud on etteheited opositsioonile, kui nad on hääletanud linnavalitsuse esitatud eelnõude poolt. Nende toetus ongi normaalne. Volikogu istung pole kaklus, kus on eesmärk igal juhul teisele vastu hambaid anda.

Olen pettunud, kui hääletus toimub põhimõttel koalitsioon poolt, opositsioon vastu. Eesmärk on alati saada volinike võimalikult suur toetus. Nii on ka valdavalt olnud.

Koalitsiooni poolt on taotlus konsensus, kuid oleme läinud volikokku väga paljude eelnõudega, kui seda pole. On tulnud hääli sotsidelt või keskerakondlastelt. Neid tuleb tunnustada selle eest, kui nad toetavad häid eelnõusid, vaatamata sellele, et pole ise neid algatanud.

Olen nõus, et nii mõnigi otsus on läinud läbi opositsiooni häälte abil, ent mis on selles halba? Kui on volikogu enamus, siis on see enamus, sõltumata sellest, kust hääled tulid.

Kusjuures me pole kordagi nendelt toetust palunud. See on olnud nende vaba tahe. Volikogu viimasel istungil see opositsiooni konstruktiivne joon sai küll veidi kannatada, kui Keskerakond esitas korraga lausa kolm arupärimist ega toetanud 2015. aasta linnaeelarve eelnõu. Aga selles pole midagi üllatavat, mulle öeldi otse: “Toomas, sa saad ju aru küll, miks me pidime seda tegema.“ Saan küll – valimised!

Esindatus

Miks siis ikkagi pistsin pea riigi poliitika tasandile? Tean ju, et mul on siin kaks korda lihtsam end kehtestada kui Toompeal. Palkki on täpselt sama.

Pärnu esindatus riigi tasandil on olnud õigustamatult tagasihoidlik: kaks ministrit läbi aegade. Pean silmas neid, kes on ministriametisse asudes siin elanud. Oleme kogu aeg olnud palju halvemas olukorras Pärnumaa huvide kaitsmisel riigi tasandil kui enamik teisi maakondi.

Ma väga lootsin, et seekord lähevad teised, tulevad ettevõtjad, koolijuhid (märgin koolijuhid ära, hoolimata sellest, et just tuli teade Riho Alliksoo kandideerimise kohta), kes võtavad asja otsustavalt ette. Paraku ei.

Poliitika pole popp ja praegu tehtav töö on inimestele südamelähedasem kui töö riigikogus. Ent keegi peab ju minema. Adun sedagi, et ettevõtjate ootus on pigem keegi, kes juba praegu väikestviisi poliitikas on.

Miks erakond? Vaba mees oleks ju selgelt parem olla. Põhjus on lihtne: riigi tasandil on ainus võimalus poliitikat teha erakondade kaudu. Valimisliidud kandideerida ei saa.

Miks Reformierakond? Pooldan väga liberaalset maailmavaadet, majandust on vaja kasvatada ja alles siis on, mida jagada. Hindan Eesti senist arengut väga heaks, pea alati on juures olnud Reformierakond.

Janek Mäggi on hiljuti öelnud, et märtsis toimub sotsiaaldemokraatlik pööre. Veidi kohkusin seda pealkirja lugedes, kuid ometi on tal õigus, on ju praktiliselt kõik erakonnad, sh Reformierakond, muutunud sotsiaalsemaks, sest juba on, mida jagada.

Mulle meeldib väga erakonna seisukoht maksta alates kolmandast lapsest toetust 300 eurot kuus. Olen palju kordi öelnud, et meil on üks suur probleem ja see on madal sündimus. Jättes julgeoleku kõrvale, on kõik teised probleemid väiksemad. Selle olukorra muutmiseks ei aita kosmeetilistest parandustest, on vaja radikaalseid otsuseid. 300 eurot kuus kolmandale, neljandale jne lapsele on üks neist.

Linnapead

Mis saab Pärnust ja mitut linnapead on Pärnule vaja? Loomulikult piisab ühest.

Praegu on Pärnul linnapea ja pole ühtegi põhjust hakata otsima järgmist. Riigikogu valimised on 1. märtsil.

Mida võib ajakirjandus, seda ei või mina. Ajakirjandusel on õigus arvata (ja ongi põnev lugeda), kes nende hinnangul saab riigikokku, kes mitte. Ent kui mina võtan hoiaku, et saan nagunii riigikokku, oleks see valija suhtes väga ülekohtune ja solvav. Mina sellist seisukohta ei evi. Otsus saabub ikka 1. märtsi õhtuks.

Meie seis volikogus on praegu tõesti pingelisem kui eelmise koosseisu ajal. Põhjuseks viidatud asjaolu, et meie valimisliit sai 14 koha asemel 11. Selle põhjus on omakorda asjaolu, et meid peksti koolireformi pärast. Peksid nii Keskerakond kui kahjuks ka õpilased. Arvan, et kaotasime selle tõttu tuhatkond häält ehk kaks kohta. Ebaõiglaselt. Nüüd tahavad kõik riigigümnaasiume. Ka ajakirjandus kiidab.

Olen veelgi enam veendunud, et need otsused olid Pärnule väga head. Selle põhjus on riigi tahe – see ei ole muutunud, kuigi meie kritiseerijad sellele lootsid – ja laste arvu muutus.

Näeme juba esimesi õisi: äsja sai valmis Pärnu Mai kooli juurdeehitus, õige pea tuleb Koidula gümnaasiumi hoone sarikapidu. Pole kahtlust, et septembris on linna üks edukamaid koole saanud täiesti uue ja moodsa kuue.

Euroopa Liidu selle finantsperioodi haridusmeetmes on pea 100 miljonit eurot põhikoolide korrastamiseks. Seega oleme Pärnu Vanalinna kooli aastaid lubatud rekonstrueerimisele lähemal kui ei kunagi varem. Sellel on üks oluline eeltingimus: raha saavad taotleda vaid need omavalitsused, kes on korrastanud gümnaasiumivõrgu. Meie oleme, meie saame.

Kui me poleks teinud neid otsuseid, mille eest meid auklikuks lasti, oleks Pärnu jäänud ilma investeeringust haridusse suurusjärgus 16 miljonit eurot. Raha ühe põhikooli rekonstrueerimiseks saame päris kindlasti, loodan kahte, küsime kolme.

Koalitsioon

Tagasi koalitsiooni tervise juurde. Formaalselt on koalitsioonis 22 liiget, siseopositsiooni arvestades 18–19. Ülekaal ei ole suur, aga need, kes on, on kindlad. Meie liidu lagunemise teemal on spekuleeritud selle loomise esimesest päevast, aga see on jäänud opositsiooni täitumata unistuseks. Olen väga kindel, et nii see jääbki.

Lõpuks siiski paar spekulatsiooni juhuks, kui peaksin riigikokku valitud saama. Kas lähen? Kui pääsen riigikokku ja Reformierakond moodustab koalitsiooni, siis lähen. Vastasel korral ei saaks enam keegi mitte millestki aru.

Kui Reformierakond ei moodusta koalitsiooni, langetan otsuse märtsi esimesel dekaadil. Mul on selleks puhuks selge eelistus, aga lõplikke otsuseid ei saa ma teha üksi.

Mis saab liidust, kui lähen? On vaid üks eesmärk: et liit jääks. Mina jään liitu vähemalt järgmiste valimisteni.

Spekulatsioonidel, nagu hakkaks Reformierakond minu kaudu meelitama liidu liikmeid ühinema nendega, pole vähimatki alust. Minu plaan on jätkuvalt kandideerida kohalikel valimistel Pärnus aastal 2017 ja eelistatult teha seda oma liidu nimekirjas.

Kelle poolt siis hääletada? Valikukriteerium on lihtne: hääletage nende poolt, kes juba on midagi märkimisväärset Pärnu linna ja maakonna jaoks ära teinud, keda te tunnete ja usaldate.

Olge lubaduste suhtes kriitilised, eriti kui need tulevad opositsioonilt, sest nende andjad enamasti ei arvestagi võimalusega, et peavad neid täitma hakkama. Siis võib ju kõike lubada.

Kas hääletada minu poolt? Hääletage ikka poolt. Iga koht peale esimese on kaotus. Ja väga mage oleks minna riigikokku paari tuhande häälega. Mida rohkem hääli, seda tugevam mandaat ja seda rohkem Pärnumaa asju on võimalik lauale tõsta.

Minule antud häälte arvust ei sõltu minu Pärnusse jäämine või mittejäämine. See sõltub sellest, kes teevad Toompeal koalitsiooni. Seega minu poolt hääletamisega te ei vähenda ega suurenda olulisel määral minu siia jäämise võimalust. Pärnut ma ei jäta, ei ühel, teisel ega kolmandal juhul. Tulge valima!

Toomas Kivimägi, Pärnu linnapea (Toomas Kivimägi valimisliit, Reformierakond)





Toomas Kivimägi: Kas meid ikka jätkub?Edit

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3061061/toomas-kivimagi-kas-meid-ikka-jatkub

Avaldatud 20.01.2015 kell 00:00

Aasta alguse põnev ja kohustuslik osa, loendus, on tehtud. Alustame positiivsest. Eelmisel aastal sündis Pärnus kümme last rohkem kui aasta varem: 377.


Kümme last rohkem pole just palju, aga kui mõelda teistpidi: mida suudavad need lapsed oma elu jooksul korda saata, kui palju neil saab olema lapsi ja lapselapsi, on seda palju. Lisasünnid ei päästnud meid miinusmärgiga iibest (–137). Aastaid on iive olnud „traditsioonilised“ 150 inimest ja suuri muutusi ei näe lähiaastatekski. Põhjusel, et sünnitusikka hakkavad jõudma madalaima sündimusega aastate naised.

Teiseks mõjutab elanike arvu ränne. Eelmise aasta rändesaldo oli miinuses 79 inimesega. See on küll negatiivne, aga seda on neli korda vähem kui aastal 2013 (–316). Just rändesaldo miinuse kahanemine on kõige olulisem positiivne muutus rahvastikuprotsessides.

Seegi kord oli üliedukas aastalõpu elanikkonna kampaania. Detsembris tuli Pärnusse elama 48 inimest rohkem, kui siit lahkus. Kirjutasin eelmise aasta alguses, et eesmärk on esmalt muuta siserände saldo positiivseks ja seejärel saavutada sama välisrändega. Ja nii ongi: miinust “tootis” vaid välisränne.

Meil on jälle tööd

Mis on selle positiivse muutuse põhjus? Peamiselt tuleb tänada ettevõtjaid: meil on jälle tööd. Mullu juulis oli maksumaksjate arv viimase viie aasta suurim. Sealt edasi on töötegijate hulk ületanud viimase nelja aasta oma vastavate kuude kaupa.

Kui on tööd, on üks mõjuv argument vähem teise linna või välismaale elama asuda või üks argument juures mujalt maakonnast või välismaalt (tagasi) tulla. Seda numbrid näitavadki. Samuti pole põhjust alahinnata Pärnu linna korras rahaasju, viimaste aastate suuri investeeringuid nii era- kui avaliku sektori poolt, linna hea maine taastamist, mitmekesist kultuuri- ja spordielu.

Kui viimastel aastatel on elanike arv vähenenud ligi 500 inimest aastas, siis eelmisel aastal oli see näitaja üle kahe korra väiksem: 216. Tendents on väga hea. Sellele lisandus küll ei tea kust leitud 75 surnud hinge, kes olevat registris topelt ehk nii Soomes kui Eestis. Maha kanti nad meie registrist eelmisel aastal. Tegelik muutus oli ikkagi miinus 216. Pole paha. Kuid saab paremini. Selle aasta eesmärk on plussmärgiga rändesaldo.

Kas vaid Pärnu vaevleb elanike arvu kahanemise käes? Õnneks või õnnetuseks mitte. Maarahvastik väheneb kaks korda kiiremas tempos kui Pärnu linnas. Pärnu maakond kahanes eelmisel aastal 568 inimese võrra. Tartu linna palju kiidetud – ja enamasti põhjendatult – rahvastik väheneb: 2013. aastal 633 ja 2014. aastal 768 inimese võrra ehk Tartu kahaneb kiiremini kui Pärnu! Tartu elanike arv oli alanud aasta 1. jaanuari seisuga 97 079.

See on pea kogu Eesti probleem, mistõttu masendusse sattuda pole põhjust, kuid samuti pole vähimatki põhjust selle tendetsiga pikemas vaates leppida. Minu arvates oleks just see väljakutse rahvuslikuks kokkuleppeks 30 aastaks, kohustuslik täita igale valitsusele koalitsioonist sõltumata.

Mis aitaks? Parem tööhõive. See on peamine vastumeede välisrändele. Kui kodus tööd ei leidu, pole põhjust ühelegi lahkujale midagi ette heita. Välisränne läks üles majanduskriisi järel, korreleerudes suuresti tööpuuduse kasvuga. Nüüdseks on olukord kardinaalselt paranenud.

Keskmine palk. Eesmärk saab olla vaid keskmise palga kiirem kasv kui Soomes. Just palgaerinevus on praegu väljarände peapõhjus (mitte tööpuudus, nagu mõne aasta eest). Kas see on saavutatav administratiivsete otsustega, nagu enne valimisi võidu paugutatakse, või panustades majanduskeskkonna parendamisse? Jätkusuutlik on vaid viimasena nimetatu.

Rahaautomaat ei tooda raha, vaid see tekib sinna meie töö ja selle eest makstava palgaga. Ettevõtete reinvesteeritud tulumaksuvabastus ei ole oma aega ära elanud. See on jätkuvalt kasvu ja investeeringuid enim toetav maksumeede.

Probleemiks on kõrged tööjõumaksud, nii tööandjale kui töötajale. Üksikisiku tulumaks on sellest aastast protsendi võrra madalam ehk 20 protsenti. Kavas on vähendada töötuskindlustusmaksu, samuti langetada sotsiaalmaksu 33 protsendilt 31ni. Oluline on rõhutada, et sotsiaalmaksu ei alandata meie tervise arvelt ehk ravikindlustuse määr jääb samaks. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine kaks korda jätab samuti rohkem raha elamiseks.

Lapsed

Lasteaiakohad. Kindlustunne või selle puudumine, asjaolu, kas lapse kahe–kolmeaastaseks saamisel on talle olemas koht lasteaias, mõjutab sündide arvu.

Siin saab olla vaid üks eesmärk: lasteaiajärjekord peab saama ajalooks.

Pärnus ja linna lähiümbruses saab see teoks hiljemalt 2017. aasta lõpuks. See eeldab kahe lasteaia ehitamist: Väike-Posti 8a – 64 kohta – ja Raja tänavale, kuhu tuleb täiesti uus ligemale 240kohaline lasteaed. Lisakohti tuleb Paikusele (40) ja Tahkuranda (16). Siis on sellega klaar. Rahastamine on kokku lepitud.

Lastetoetused. Laste kasvatamine üllaste ja kordumatute emotsionaalsete hetkede kõrval on materiaalses mõttes elu üks suuremaid väljakutseid. Seetõttu ei saa riik ega omavalitsused jätta seda pelgalt vanemate mureks.

Olen printsiibis solidaarsete toetuste vastu. Mitte seepärast, et keegi jääks ilma, vaid põhjusel, et need, kes seda rohkem vajavad, saaksid rohkem. Ent kas üks laps saab olla riigile tähtsam kui teine? Ehk siiski solidaarsus. Tubli algatus on lastetoetuste tõus 45 euroni kuus.

Kõik tahavad olla autorid, aga selle otsuse langetas ja katteallikad leidis ikka praegune koalitsioon. Teistel asja pole. Väga hea on lubadus tõsta kolmanda alaealise lapse toetus 300 euroni kuus. Väga hea on emapalk, tänu sellele on Eestis sündinud sadu või lausa tuhandeid lapsi rohkem. Linna poolt lapse sünnitoetus, ranitsatoetus, hommikupuder, tasuta koolilõuna põhikoolis, lasteaiakoht. Ehk seda polegi enam nii vähe, kuid kindlasti tasub võimalusel veel panustada.

Ühiskonna suhtumine. Eeskujud. Peter Hunt ja Wendre. Just tehti kokkuvõtteid kolmeaastasest projektist kinkida igale Eestis sündinud lapsele tekk ja padi. Ühele perele pole seda materiaalses mõttes väga palju, küll aga ettevõtjale. Ent rahalisest väärtusest kordades tähtsam on märkamine, hoolivus, hoiak, mida selle teoga üles näidatakse. Tekib väga soe tunne nii otseses kui kaudses tähenduses. Väärib järgmist!

Hoolivus ja kaaskodanike panustamine on seegi, kui kontserdile kaasa võetud väikelapse väljaelamine vale koha peal toob vaid ülejäänud külaliste mõistva noogutuse ja muige, ei muud. Või et lapsevankriga emad on teed ületades pühamast pühamad. Nii lihtne on toetada ja teha head. Eelöeldu on vaid minu mõtted selleks, et meid jätkuks. Just armastuse ja terve pere koha peal sai leheruum otsa. Aga sellel teemal leidub minust palju paremaid kirjutajaidki.

Nii tore on 70aastasena omada viit last, 15 lastelast ja lugematul arvul lapselapsi. See tähendab ju, et tõenäosus, et keegi koputab sinu uksele, on kümneid kordi suurem, kui sul on lapsi vaid üks või kaks. Aga 70aastaselt on sellele hilja mõelda. Kel võimalus, kasutage!

Toomas Kivimägi, Pärnu linnapea (Toomas Kivimägi valimisliit, Reformierakond)


Toomas Kivimägi: Pärnumaa hääl Toompeal. PP 14.2.2015Edit

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3090779/toomas-kivimagi-parnumaa-haal-toompeal


Pärnumaa suurim väljakutse on Rail Baltic. See on minu kandideerimise peamine motiiv. Õnneks on Rail Baltic kogu riigile kümneid kordi suurem arenguvõimalus. Ei ole midagi sellega võrdväärselt olulist, mis annaks Eestile suurema arengutõuke.


Teed ja maksud


Hirmutamine Eesti omaosalusega – 500 miljonit eurot – on nõrk argument. See on vaid 1/16 riigieelarvest. Jagades selle ehitusaja viie aasta peale on see ainult 1/80. Kusjuures see raha toob Euroopast 700 miljonit eurot. Enamgi: sajad miljonid eurod tulevad meile ehitusest kohe tagasi käibe, palga, ettevõtete kasumina, rääkimata tugevast tõukest majandusaktiivsusele.


Rail Baltic on Eesti tulevikutee. See on meie tee Euroopasse ja Euroopa tee Eestisse. Pärnakatele tähendab see sedagi, et sõit Tallinna (lennujaama) kestab alla tunni.

See on kardinaalselt uus olukord ja tähendab, et võid elada Eesti parimas elukeskkonnas Pärnus ja töötada paremat palka ning suuremat valikut pakkuvas Tallinnas. See tähendab suurt võimalust meie spaasektorile, hotellindusele, kaubandusele, toitlustusele, teenindusele: me koputame Poola 40 miljoni elanikuga turu uksele.

Via Baltica. Ei saa öelda, et meie huve ega vajadusi pole arvestatud. Pärnu linna läbivasse lõiku ning Tallinna ja Haapsalu maantee ühendusteesse investeeriti hiljuti 39 miljonit eurot. See on kiitust väärt ja hädavajalik, ent vaeslapse ossa on jäänud Pärnu–Tallinna tee laiendamine. Meid ei rahulda kavandatud tempo.

Teehoiukava muutmine on möödapääsmatu, kuna liikluskoormus on viimase kümne aastaga hüppeliselt kasvanud ja sõitjate turvalisuse mõistes ületanud kriitilise piiri.

Tallinna–Pärnu maantee laiendamine 2 + 1 möödasõidurajaga teeks on nüüd Reformierakonna programmis sees (väike töövõit!). Alustame tee laiendusega Ääsmäelt Kernuni hiljemalt järgmisel aastal.

Reformierakond on kõige ettevõtjasõbralikum erakond. Nii on ja nii jääb. Kartuli saab panna kas maha või põske. On erakondi, mis paneks kõik kartulid kevadeks põske mõtlemata, mis saab sügisel. Meie leiame, et poole kartulitest võib pista põske, ent teine pool tuleb maha panna, sest siis on sügisel, mida võtta.

Ei ole ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus oma aega ära elanud. See on jätkuvalt investeeringuid ja majanduskasvu enim toetav maksumeede. Sellele maksuerisusele vaatamata laekub ikkagi ettevõtte tulumaksu aastas üle 300 miljoni euro ehk pool Rail Balticu omaosalusest.

Seekord võtame ette tööjõumaksud: sotsiaalmaks langeb kaks protsenti (33 protsendilt 31 protsendini), kusjuures langus ei puuduta ravikindlustuse osa sotsiaalmaksus, see jääb samaks. Töötuskindlustusmaks langeb 1,95 protsendini.

Rohkem riiki Pärnusse

Ma ei ole riigiasutuste Eestis laialipillutamise suur pooldaja. Võidab mõistagi linn, kuhu riigiasutus läheb, ent ülejäänud Eesti … Haridusministeerium on selles suhtes “hea“ näide: minister on enamiku oma tööajast Tallinna–Tartu maanteel.

Ent kui see poliitika jätkub, peab Pärnugi sellest osa saama, keskkonnaministeerium sobiks siia ju hästi. Jälgime mängu. Riigiga seoses on Pärnus kaks suurt plaani, mis vaja koju ajada: politsei- ja päästekeskuse rajamine Tammsaare puiesteele ja riigimaja ehitamine vana kutsekooli võimla asemele. On piinlik, kui nirudes oludes peab meie politsei töötama. Plaanid ja kavad on lootusrikkad, aga need tuleb ka realiseerida.

Lennujaam. Pole kahtlust, et see elavdaks Pärnumaa majandust. Küsimus on vaid, mis on selle hind. Pärnakana loomulikult toetan Pärnu lennujaama renoveerimist, kuid olen aus ja ütlen, et Rail Baltic ja Via Baltica on eespool. Pärnu lennujaama vastu töötavad Tartu lennujaama kehvad tulemused. Inimesi on sealkandis kolm korda rohkem, ent reisjaid ikka vaid 15 000.

Tartus pole aga spaasid, Lottemaad, ringrada, golfiväljakuid, merd. Väga oluline on meie ettevõtjate ühissoov. Ehk meil on omad eelised ja põhjused. Lubaduste andmine võib olla petlik, kuid otse loomulikult küsime.

Lasteaiajärjekord saab ajalooks. Sündimuse kasv ja seda toetavad meetmed on tähtsamad kui miski muu. Üks paremaid otsuseid selles vallas on olnud emapalk. See jääb.

Lapsetoetus on sellest aastast 45 eurot kuus. Paarikümneeurone kasv on tore, kuid sellest ei piisa, mõjutamaks sündimuse tõusu. Just seepärast soovime tõsta lapsetoetuse alates kolmandast alaealisest lapsest 100 eurolt 300 euroni kuus. Mõistagi kehtib see neljanda ja iga järgmise lapse kohta. See puudutab oodatult 1200 peret Pärnumaal. Meie rõhuasetus on sündimuse kasv ja suurem toetus suurematele peredele, samuti riigi toetus lasteaiakohtade rajamiseks ja lasteaiajärjekord saab Pärnumaal möödanikuks.

Hea Pärnu linna ja maakonna rahvas! 1. märts on päev, mil otsustatakse, kas Eesti läheb meile edu toonud teed kindlalt edasi või pöörame otsa ringi ja läheme tagasi. Kaalukausil on seekord rohkem kui tavaliselt. Seepärast kutsun teid kõiki valima.

Valige neid, kes juba on midagi Pärnumaa heaks teinud, valige omasid! Ma ei kahtle, et teete Eestile parima valiku. Tähtis on, et tulete. Vaid siis on asi kindel!

Toomas Kivimägi, Reformierakonna kandidaat Pärnumaal

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki