FANDOM


Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3085393/juri-saar-kuidas-kaitseme-eestit

Jüri Saar: Kuidas kaitseme Eestit?

Sõbrad Ameerikast saatsid uueks aastaks kirja, milles muretsesid Eesti pärast, sest Vladimir Putin soovib taastada oma kontrolli kunagise NSVLi territooriumil. Niisugune pilt eemalt paneb taas mõtlema olukorra tõsiduse üle, kuid üksnes muretsemisest ei piisa.


Samad väärtused


Vahetult pärast iseseisvuse taastamist räägiti Eestis palju totaalkaitsest – võitlusest, mis kestab, kuni alles on kas või põlvepikkune poisike. Rõhk taheti panna militaarset tüüpi võimekusele, arvuka hästirelvastatud regulaarväe ja reservarmee loomisele.


Läänemaailma kaitsestruktuuridega lõimumine paistis veel ebareaalne, mistõttu saime loota eeskätt iseendale. Tol perioodil oli vaja rõhutada valmisolekut võidelda vabaduse eest, relv käes, suure ja ülekaaluka vaenlasega. Nüüdseks on ohud kasvanud ja raskemini tuvastatavad.

1990. keskel hakati esimest korda rääkima teist tüüpi kaitstusest, mida nimetati globaalkaitseliseks ja mis põhines Eesti asumisel kahe tsivilisatsiooni piirialal. Globaalkaitse tähendas kogu riikliku ja ühiskondliku korralduse ülesehitamist läänelike mudelite ja põhimõtete järgi, et retoorika ja käitumise põhjal oleks ühetähenduslikult selge meie tsivilisatsioonilis-kultuuriline kuuluvus.

Piirjoon pidi asuma Peipsi järvel nii geograafiliselt kui mentaalses tähenduses. Et me tõesti hoolime samadest väärtustest, mis on olulised lääne inimestele. Et oleme omad, mitte võõrad.

Eesti on viimase kahe aastakümne jooksul arenenud just nii, nagu prognoosis tsivilisatsioonide teooria. Suuri kõhklusi ega kahevahelolekuid pole olnudki, kuigi oli arvajaid, kes Eesti toimetulekut Venemaa-suunaliste tihedate sidemeteta ei suutnud ette kujutada. Euroopa Liitu ja euroalasse astumine ja ühinemine NATOga on märgilised sündmused meie terviklikus läänesuunalises lõimumisprotsessis.

Sündmuste kulgu suunaks nagu mingi jõud. Kultuurilis-tsivilisatsioonilise käsitluse järgi on selleks ühine identiteet, mille põhjal kujunevad välja nii inimeste käitumismustrid kui riikluse vormid.

Nähes suuremat pilti, oskame paremini hinnata siinmail toimuvat. Riigikaitse, milles põimuvad iseseisva heidutuse võimekus ja kollektiivne kaitse, on niisuguse identiteedi komponent. NATO laienemine tähendas poliitiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult stabiilse ruumi laienemist Euroopas. Meie riigi kaitsesse kuulub sisemine turvalisus ja näiteks võitlus korruptsiooniga kui läänelikku valitsemiskultuuri sobimatu ilminguga. Piir kõrgtasemel korruptandi ja riigireeturi vahel võib olla väga ebamäärane. Samuti on tähtis psühholoogiline kaitse paanikatekitajate eest, kes nagu rikkis plaat kordavad: “Mitte keegi ei tule meile hädas appi.”

Kollektiivkaitse ei tähenda, käed rüpes, istumist ega lootmist välisabile, vaid see on partnerlus, üksteise vastastikune tugevdamine. Meil on sõbrad ja liitlased, kelle tuge on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Tegemist on väljateenitud dividendidega, mida Eesti sõdurid maksid ja maksavad geograafiliselt kaugel oma elu ja tervisega riskides.

Me pole üksnes teiste loodud julgeoleku tarbijad, vaid selle aktiivsed loojad. Seda näitab Guantanamo eksvangi vastuvõtmine ja tema eest hoolt kandmine. Nii väljendub solidaarsus, meie panus ühiste keerukate probleemidega toimetulemisse.

Sisemised lahkhelid

Kõige rohkem peab kartma lahkhelisid liitlaste hulgas, mil kõik hakkavad taga ajama oma pisikest reaalpoliitilist kasu ja unustavad ühishuvid. Senikaua kui läänemaailm säilitab oma solidaarsuse, ühistest väärtustest hoolimise ja hoiab kokku, pole meile vastu panna tugevamat jõudu.

Tuleb teha kõik, et Ameerika oleks Euroopas jätkuvalt kohal nagu külma sõja ajal, kui tuli hoida “venelased väljas“. Nõnda on arusaadav, miks Moskva toetab Euroopas nii vasak- kui paremäärmuslasi, sest need ajavad meid omavahel tülli. Ja miks jagub avalikku ja varjatud toetust islamistidele, kes Moskva hinnangul “annavad USA-le vastu nina”.

Riigikaitsest räägivad kõik poliitilised jõud ja see on hea. Kuid jutust ei piisa, vaja on õigeid tegusid. Riigikaitse kulud peavad kasvama kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust. NATO jõudude siinset kohalolekut tuleb maksimaalselt suurendada, selle asemel et püüda luua paberil tankiarmeesid operetikolonelide ja -kindralitega.

Poliitilised jõud, mis räägivad muinasjutte Eesti reaalsest võimest omapead hakkama saada, mängivad meid otse Vene karu käppade vahele. Nagu paraku needki, kes suure suuga jutustavad riigikaitse arendamisest, kuid samal ajal likvideerivad teovõimeka piirivalve, lasevad riigipiiri võssa kasvada ja püüavad teha Kaitseliidust huviringi.

Seega peame olema ise tublid. Julgeolekueksimused lähevad kalliks maksma. Ameerika sõprade mure Eesti pärast soojendab südant eelkõige seetõttu, et meisse suhtutakse teisel pool ookeani kui omadesse. Kui õdedesse-vendadesse, kellega jagatakse ühisväärtusi ja keda ei jäeta üksi. Seda rõhutas president Barack Obama Tallinnas ja seda kinnitavad järgnenud sammud lääne varasemast suurema sõjalise kohaloleku suunas.

Jüri Saar, Eesti Vabaerakonna kandidaat Pärnumaal

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki