FANDOM


KAUNITE KUNSTIDE FILOSOOFIA SEMINAR

N, 9.4.2015 kell 17.00-18.30 Pärnu Keskraamatukogu, Akadeemia 3. Loovisik ja tema looming.

Fookuses režissöör Mark Soosaar

Küsib Vaiko Edur

VIDEOSALVESTIS


Seminari kutseEdit

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3148461/mark-soosaar-raagib-filmidest Pärnu Postimees 08.04.2015

Mark Soosaar räägib filmidest

Kaunite kunstide filosoofia seminari raames tutvustab homme õhtul Pärnu keskraamatukogus oma loomingut filmilavastaja Mark Soosaar, keda küsitleb Vaiko Edur.

Soosaar on lõpetanud 1970. aastal üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi ja töötanud aastatel 1970–1978 Eesti Televisioonis ja 1978–1991 Tallinnfilmis režissööri-operaatorina. Pärnusse elama asudes lõi ta ühemehestuudio Weiko Saawa Film.

Soosaar on Pärnu uue kunsti muuseumi rajaja, Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali korraldaja, Kihnu kultuuri instituudi asutaja ja nõukogu esimees. Praegu tegeleb ta intensiivselt Pärnusse rahvusvahelise Läänemere kunstipargi rajamisega.


Seminari kokkuvõteEdit

Allikas: http://www.parnupostimees.ee/3160699/dokumentalisti-elu-on-nagu-kaluril-saagionne-ta-ette-ei-tea Pärnu Postimees 18.04.2015 kell 00:00


Dokumentalisti elu on nagu kaluril – saagiõnne ta ette ei tea

Annika Poldre, toimetaja (annika.poldre(at)ajaleht.ee)

Jaan Ruus, filmikriitik: “1960. aastail omandas Eestis tähenduse mõiste “autorifilm”. Selle all mõeldakse ekraanitöid, kus lavastaja on suutnud kogu võttegrupi töö allutada oma maailmanägemise väljendamiseks. Soosaart aitab see, et ta on ise oma filmide režssöör, operaator ja peaaegu kõigil ka stsenarist. Ta on kunstnik par excellence.”



Pärnu loomeliit koostöös Pärnu keskraamatukoguga korraldab üritustesarja “Kaunite kunstide filosoofia”. Selle raames oli viimati kohtumine režissöör Mark Soosaarega teemal “Loovisik ja tema looming”.


Soosaar meenutas alustuseks oma esimest kokkupuudet kinoga. See oli nelja-aastaselt Viljandis, kus ta koos emaga vaatas kinos Täht filmi “Valgus Koordis”. Filmis näidati tulekahju ja väike Mark olevat seda nähes nii valjult röökima pistnud, et ema pidi ta kinosaalist välja viima.

Kuueaastaselt tuli Mark vanematega Pärnumaale. Valgerannas, kuhu pere elama asus, algasid poisi kinomängud. “Lõikasin kingakarbile augu sisse, panin petrooleumilambi karbis põlema ja püüdsin sedaviisi seinale diafilme projitseerida,” meenutas ta.

Omateenitud raha eest ostis poiss 11aastaselt fotoaparaadi Smena. Kolm aastat hiljem sai temast filmikaamera Sport omanik, sellegi tarvis teenis ta ise raha.

“Mõtlesin, mis on esimene asi, mida peaksin filmima,” jutustas Soosaar. Kodu lähedal Audru villavabriku taga oli kosk. Seal – suurvee aegu – ongi tehtud esimesed võtted. Pärnu pioneeride maja veidi parema kaameraga filmis ta 1961. aasta kevadel Endla varemete õhkulaskmist. Oma esimese profikaamera ostis aga aastakümneid hiljem USA reisil.


Esimesed saated

1964. aastal, gümnaasiumidiplom taskus, mõtles noormees, et kuna kõrgkooli minekuks tuli olla kas kommunistlik noor või omada kaheaastast tööstaa˛i, valis ta viimasena nimetatud variandi ja läks tööle raadio- ja televisioonikomiteesse laste- ja noortesaadete toimetusse.

Oma esimese pika, pooletunnise raadiosaate tegi Soosaar Ruhnu lastest ja kirjanik Aadu Hindist, kes saarel “Tuulist randa” kirjutas.

Esimene telesaade valmis 1964 Kihnust ja oli eetris 1965. aasta veebruaris. See oli tummfilm, mis pikka aega oli kadunud.

Ruhnus vändatud filmis “Ülgepüüdäjäd” on lausa arhailisena mõjuvaid kaadreid kolme mehe püügiretkest, kokku monteeritud mitmest merelkäigust. “Kõige emotsionaalsem oli esimene minek, kui kõndisime liikuval jääl,” meenutas filmi looja.

““Ülgepüüdäjäd” oli ligi pool sajandit kadunud, kuni mullu suvel leiti ühelt Tallinna pööningult. Restaureerisin leiu ja lisasime koos Maria Michelsoniga, kes mängis viiulit, ja Cätlin Mägiga parmupillil helirea,” rääkis Soosaar.

Helifilmi esilinastus oli Kihnu muuseumis 22. märtsil, teist korda näeb seda mai alguses Ruhnu-teemalise näituse avamisel Manija muuseumiaidas.

Selle filmi põhjal kirjutas režissöör Tõnis Kask Soosaarele soovituse õpinguteks Moskva filmiinstituudis ja noormehele avanes vabariiklik koht. “Ma poleks teisiti suutnud ülitarkade Moskva juudipoistega konkureerida,” arvas Soosaar.

Varuks mõte, et kui Moskva kooli ei saa, minna Tartusse kunstiajalugu õppima, asus Soosaar Moskva filmioperaatori erialale sisseastumiseksameid tegema.

“1965. aasta määraski paljus mu elutee,” sõnas filmimees tagasi vaadates. Dokumentaalfilmi kasuks tegi Soosaar valiku seetõttu, et maapoisina teadis ta, kui raske on elu. “Audru rahvamajas kinoõhtutel aga näidati ringvaateid, mis olid võltsid,” meenutas kõneleja toonaseid kaadreid, kus kusagil N Liidus läksid inimesed põllule või lauta tööle valgetes rõivastes ja lauldes. “Sisetunne ütles, et pean tegema filme sellest, kuidas elu tegelikult välja näeb,” ütles Soosaar ja avaldas kahtlust, kas seda Kremlis või Toompeal praegugi teatakse.


Julmim film

1980ndate alguses kavatses Soosaar teha filmi lüpsjatest. Moskvas oma plaanidest ette kandes ei uskunud ametnikud, et elu on nii raske, nagu mees räägib.

1986. aasta 24. detsembril lasi 14aastane poiss Tiit end Pootsi koolis lõhkeainega õhku. Tema emast tegi Soosaar filmi “Elu ilma …”.

Autori sõnutsi on see tema kõige julmem film, mis käsitleb lüpsjate ebainimlikku elu, võitnud välismaal palju auhindu. “Minu film kaitses naist, näitas, kuhu süsteem ta viis,” jutustas Soosaar. Naine tunnistati Pärnu kohtus süüdi selles, et ta viis oma poja enesetapuni.

Auhindu on pälvinud ka poeetiline “Kihnu naine,” mis valmis 1973. aastal. “Kihnu mees”, mis käsitleb kolhooside kadumise aega, teenis 1983. aastal Leipzigi filmifestivalil Hõbetuvi. Kui rahvas kaotab enesemääramisõiguse, hääbub nii kultuur kui rahvas, on selle filmi sõnum.


Truu dokumentalistikale

Oma seni ainsa mängufilmi “Jõulud Vigalas” tegi režissöör samuti dokumentaalse materjali põhjal. Selleks kasutas ta Mihkel Aitsami mälestusraamatut “1905. aasta Läänemaal” ja Aino Kallase novelli “Bernhard Riives”.

Siiski on Soosaar jäänud truuks dokumentaalfilmile, sest elus tuleb ette olukordi, mida mängufilmi tegija välja ei mõtle. “Küsimus on selles, kas oled õigel ajal õiges kohas ja kas jätkub kannatust kaamerat mitte välja lülitada,” selgitas ta. Dokumentalisti elu on Soosaare jutu järgi nagu kaluri oma. “Sa ei tea, millal naeratab saagiõnn. Selleks peab kaamera kogu aeg käeulatuses olema,” tõdes ta.

Osalt küsimuste-vastuste vormis kulgenud kohtumisel sõnastas Soosaar oma eetika: hea film ei tohiks ühelegi inimesele haiget teha, oma loomingu nimel ei saa kelleltki rahu võtta. Tahtmatult nii siiski mõnikord juhtub, sest enamik inimesi kujutab end ette teistsugusena kui “too imelik tegelane” hiljem ekraanil.

Samal ajal on filmitegija kinni pidanud antud lubadustest: kui on kokku lepitud aeg, kui kaua filmi avalikkusele ei näidata, on ta kokkulepet täitnud.

Nagu esimese filmikaamera puhul otsis Soosaar, mida olulist jäädvustada, nii kordus see esimese profikaamera ostmisel. Olles 1989. aastal New Yorgis ja otsides kaadreid, mis õnnistaksid kaamera Aaton 16, sai ta unikaalse filmilõigu. Koos Kihnust pärit Harry Vesikuga, kes 1930. aastatel kodusaarelt Ameerikasse kadus ja seal õhujõududes pensioni välja teenis, lendas ta Manhattani kohal ja tegi kolm tiiru ümber kuulsa pilvelõhkuja Empire State Buildingu.

Küsimuse peale, milline on tema parim film, kostis Soosaar aga, et raske vastata, sest “filmid lähevad su juurest ära nagu lapsed”.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki