FANDOM


Pärnu professionaalkultuuri kuu arutelu


15.10.2010

kell 15.00

Pärnu Keskraamatukogu


Kohal:

  • Toomas F. Aru, kirjanik
  • Sven Kivisildnik, kirjanik ja kirjastaja
  • Andrus Kallastu, helilooja
  • Krista Visas, Pärnu Keskraamatukogu esindaja
  • Mikk Pärnits, kirjanik
  • Kai Kallastu, laulja
  • Ela Tomson, Pärnu LV esindaja
  • Andrus Joonas, kunstnik

Toomas F. Aru: Tere kõigile, jätkame arutelusid. Tänane teema on “Mida me defineerime kirjanduseks Pärnus. Kuidas sa, Sven, hindad kirjanduse olukorda Pärnus? Et kuidas seisab?

Sven Kivisildnik: Seisab, aga pooles vinnas. Tuleks rääkida, kui palju neid kirjanikke on, mis on nende tingimused ja mida antud olukorras peale hakata. Kunagi oli siin vaid üks kirjanik, nii et asi edeneb. Kui võrrelda mõne muu Eesti kohaga, siis nüüd on ikka olemas mõni teine kirjanik ka, kellega juttu ajada.

Mikk Pärnits: Mina eriti teiste kirjanikega ei suhtle, kuna ei ole eriti muud teiste kirjanikega rääkida kui kirjandusest. Siin on Kvisildnik, Kaupo Meiel, Toomas F. Aru. Mul ei tule peale nende nimede midagi meelde.

Toomas F. Aru: Sa, Sven, oled peale kirjanik, luuletaja olemise ka kirjastaja. Kuidas linn toetab?

Sven Kivisildnik: Olen saanud kahe raamatu jaoks linnalt toetust ja korra ka kohalikust Kulkast. Kuna ei ole ühtset süsteemi, siis peab tegema kohutavat tööd, et raha juurde saada. Kuna on teada, mis midagi maksab, siis iga krooni juurde saamine on kohutav töö. Selliste toetuste ja infrastruktuuri asjus on kirjandus halvas olukorras.

[Saabub Ela Tomson]

Toomas F. Aru: Ela, miks on kirjandus meil halvas seisus?

Ela Tomson: Ma ei kuulnud, millest varem juttu oli.

Sven Kivisildnik: Meil on paar-kolm kirjanikku ... [kordab eelmist juttu]

Iga asi, mida sa raamatuga teed, on oluline, kui sa ei tule suurest linnast, suurelt tänavalt, suurest majast. Raamat peab olema hästi toimetatud, heal paberil, hästi kujundatud, korraliku kaanega. Võrreldes teiste Eesti linnadega on Pärnul maine, et pärast Koidulat pole siit ühtegi kirjanikku ei tule. Need, kes on tulnud, pole siia eriti pidama jäänud. Kirjutamine ja kirjastamine on ühe süsteemi osad. Need asjad ei käi nii lihtsalt. Peale kirjaniku on vaja ka toimetajat, kes toob välja [teksti] head küljed jne. Vaja on ka kujundada. Kirjanduses on kaheastmeline süsteem. Kui raamat on valmis, siis ta läheb müügiks ärikeskkonda. Ta peab olema kommertstasemel. Kommertskeskkond seab palju tingimusi, aga kunstikeskkond ei maksa korralikult kinni isegi trükikulusid ega toimetajate tasu. Kirjandus algab nagu kunst, aga lõpeb kui äri. Kirjandus kistakse kommertskeskkonnas tükkideks. Seal lähevad summade suurusjärgud nii suureks, et kirjanduse rahastajad hakkavad selles suurusjärgus taotluste peale naerma. Ka televisioonis loetakse õhtul luuletusi, kuid sisulist kirjandussaadet ei ole. On olnud kirjandusminutid, mis tehti ettevalmistavana kirjandussaatele. Siis olid kirjandussekundid, kus Sinijärv näitas raamatukaant.

Ela Tomson: Mõtlesin just sellele siia tulles. Need asjad ei ole ainult Pärnu probleem.

Sven Kivisildnik: Pärnus ei ole kirjanike jaoks infrastruktuure, ei ole ka veel kümmet Kirjanike Liidu liiget, et luua kirjanike maja. Klubil on mõte, kui seal on keegi, kes oskab aidata, mitte ei ole ainult seltskond abituid.

Krista Visas: Tahtsin öelda, et kuhu raamat jõuab, on raamatukogu. Oleme suutnud siia kirjandust koguda üle ilma. Klubiline asi, täiskasvanute jaoks seda ei ole. Eile sai alguse. Jaak Känd alustas laste raamatuklubiga, mis hõlmab ka kirjutama õpetamist. Ehk sealt tuleb siis 10 aasta pärast see uus plejaad kirjanikke.

Ela Tomson: Täiskasvanute koha pealt ka ideid on. On projekt hakata Pärnus korraladama kirjanduslikke neljapäevi. Ja nende inimeste hulgas, kes seda arutasid, leidis see sooja käsitlemist.

Toomas F. Aru: Olles ise korraldanud neid, siis tegelikult ei ole ju tarbijaid. Sellist süsteemset asja on väga vaja. Krista, kuidas raamatukogus on mõeldud, et jõuda süsteemini, et iga kahe nädala tagant saab näiteks kohtuda kirjanikuga.

Krista Visas: Oleme selle peale mõelnud ja jõudsime järeldusele: Pärnu linna inimesed on sellised, et meil ei ole publikut. Kui, siis kord kuus, kuid väga raske on leida ka kirjanikku, kuna raamatukogu peab selle eest maksma. Tallinnast tulekuga on piir, üritus peab lõppema kell 19, siis läheb viimane buss. See paneb teatud piirid. Siiski oleme üritanud, et kvartalis korra üritus toimuks.

Ela Tomson: Krista ütles, et Pärnus ei jätku publikut. Kommerts ja kunst on tasakaalust väljas, kuna isegi on hääli, kas Sirpi on vaja. Me näeme ju raamatukogu lugejate eelistusi, millised kirjanikud milliseid laenutuste numbreid saavad.

Sven Kivisildnik: Eks ikka need, kellest telekast räägitakse.

Ela Tomson: Nende peale tuleb ka publik.

Toomas F. Aru: Viimane üritus, mida külastasin, Ruitlane on väga popp, Jaan Pehk, Kauksi Ülle, Triin Tasuja, mis oleks pidanud kõnetama kõiki sihtgruppe. Saalis oli 10-15 inimest. Allikukivil oli rohkem, saal täis,

Krista Visas: On toimunud iga-aastased kirjanike dessandid. Eesti kirjanikud jagatakse gruppidesse. Kolm neli gruppi käivad raamatukogudes. Sel aastal tuleb sama sündmus: Teet Kallas, Kai-Mai Olbri, Afanasjev, Tarmo Teder. Viis aastat on see asi toimunud. Me sadame kutseid lugejatele, kuulutused lehes, aga lõpptulemus...

Ela Tomson: Sellist raamatututvustust on vähe. Inimene hakkab raamatut lugema, siis kui keegi soovitab. Püüdsin teha katse ja rääkisin kohalikule leheinimesele, et võiksite avaldada muljeid. Et minule teadaolev inimene, näiteks Andrus Kallastu, on lugenud teatud raamatut. See huvi tekitamine käib läbi teise inimese. See on hea näide, kui Pärnu inimesed on nimetanud neid raamatuid.

Krista Visas: Sama jutt oli siis, kui suvel oli näitus ja alles augustis ilmus artikkel, kui näitus oli juba maas. Nüüd tuleb näitus “Raamatukoguhoidja soovitab”.

Toomas F. Aru: Mind on alati huvitanud see, et kuidas mingid asjad tekivad. Mõeldes Sveni tegutsemise ja kirjastuse Jumalikud Ilmutused peale, selle autorite seltskonna peale, siis linn võiks anda välja korraliku stipendiumi. Kuidas Sven on teatud inimesed aktiviseerinud. Kaupo ja minu endagi teos on Sveni utsitamisel tekkinud. Kui on inimesed ja institutsiooonid, siis see annab võimaluse millegi tekkeks. Barbaruse kontrakultuuri keskus on ka selleks tekinud, et kuidas me väärtustame üldse meie kontekstis kirjanikke ja poeete. Me ei pööra neile tähelepanu. Väikses linnas nagu Viljandi on majade peal sildid, kes kuskil elas ja töötas.

Ela Tomson: See on Pärnus suur puudujääk, millest palju räägitud. Tegin sama tähelepaneku Haapsalus. “Selles majas elas meie linna lugupeetud muusikaõpetaja”, tekkis soe tunne. Luban, et hoian pidevalt seda teemat üleval.

Krista Visas: Meil on sildid renoveerimistega kaudma läinud.

Ela Tomson: Seda kõike on vähe ja linnapilti see ei väärtusta.

Toomas F. Aru: See aasta on lugemisaasta. Selle raames võiks välja Pärnu linn välja anda kirjanduspreemia. Esimese Eesti Vabariigi ajal on ka välja antud Pärnu kirjanduspreemia 500 krooni.

Ela Tomson: Ei oska vastust anda. Astusin sellesse ametisse eelmise aasta 1. detsembril. On arutatud, et muusika ja kunsti kõrval võiks see preemia olla.

Sven Kivisildnik: Need kõik asjad, mida tehakse, võiksid olla süsteemsed. Kui vaid keegi teeb projekti, saab entusiasm mingil hetkel osta. Kui ei ole aparaati. Muusika jaoks on olemas inimesed, rahad jne. Võib teha projekte. Projektidele ei saa üles ehitada stabiilset asja, regulaarsust. Mis on Tallinna ja Tartu ürituste võlu, et aastate kaupa tehakse ühel ajal ja ühes majas üritusi. Lisaks toimub projekte. Näiteks Kirjanike Liit, seal tegeldakse kommunaalasjadega. Seal taga on inimesed, kes saavad palka. Peavad olema institustiooonid, regulaarne rahastamine. Siis saab loota mingit tulemust. Ei saa nii, et me oleme arhitektuurihuvilised, teeme täna akna või lävepaku ja homme midagi muud. Seda üldpilti ma ei näe terves Eestis.

Ela Tomson: Nagu ise ütlesite, ei ole kümmet kirjanikku.

Sven Kivisildnik: On olemas inimesi palgal ka ilma liiduta.

Ela Tomson: Kuhu see peaks siis koonduma?

Toomas F. Aru: Raamatukogu on ideaalne. Siia raamatukokku peaks juurde looma ühe töökoha ja see inimene siis saaks hakata kirjandussündmuste kooordinaatoriks.

Sven Kivisildnik: Oleks vaja inimest, kes koordineerib asja. On olemas kirjandusnõunikd jne. See sobib meie plaanidega. Mingid raamid, suundumused, mille alusel saaks tegutseda. Eestis ei ole olemas situatsioonianalüüsi ega arenguraami. See ilmselt on nii suur töö, et keegi ei jõua seda ära teha.

Toomas F. Aru: Kas raamatukogus on inimene, kes koordineerib kirjandiustegevust?

Krista Visas: Konkreetset inimest ei ole, oleme alati ideedele avatud. Raamatukogule ette heita ei saa, et me ei ole Pärnu linna kirjanikke tutvustanud. Raamatulaadad, augustiunetusel oleme tutvustanud. Sven ka ei jõua ju igale üritusele. Me oleme seda Pärnu linna ressurssi väga hästi kasutanud. Oleme kõigile ettepanekutele avatud. Meil on siin käinud populaarne külg, mis toob inimesi kohale. Ma ei nimetaks neid elulooraamatute autoreid kirjanikeks. On ka käinud nende raamatute koostajaid Maire Aunaste, Mihkel Mutt, Elle Kull, Sofia Oksanen. Need on nimed, mis toovad inimesed kohale.

Sven Kivisildnik: Meedia toob inimesed kohale. Seda ei saa Pärnus muuta, kui poliitika on pigem see, et kirjandissaateid klassikaraadios suletakse. Mis te arvate, palju on nende kirjandusminutite vaadatavus AK ja spordi vahel? 90 tuhat on see inimeste arv. Luulesade tõstis spordi vaadatavust. Mõned on spetsiaalselt tulnud ETV-d vaatama kirjanduse pärast. On Ilmar Raagi uurimus: on olemas neid, kes tahtsid vaaata kirjandussaadet rohkem kui filmi. On selge, et kommertskanal ei hakka sellega tegelema.

Ela Tomson: Ma ei mõelnud, et vägisi keegi luuletust kuulab.

Sven Kivisildnik: See näitab seda, et kui keegi on otsustanud kirjandust näidata, siis seda vaadatakse ka.

Krista Visas: Kui me olime Rüütli tänaval, siis näiteks Rein Laos oma õpilastega käis seal esinemas. Oleme siin ka paar korda teinud. Luulekavade ettekandmine kunstiliselt.

Toomas F. Aru: Mina olen alati selle poolt, et inimestele tuleb kirjandust pähe määrida. Panin end suvel klouni staatusesse neid ette kandes. Mikk, sina kirjutad asju, mida sina linnalt ootad?

Mikk Pärnits: See on hästi individuaalne, ma ei mõtle sellele äripoolele üldse. Mul on põhiline, et see saaks valmis. Ma ei võta seda tööna, et see asi mulle raha teeniks. Pigem hobi korras teen seda asja.

Toomas F. Aru: Me siis kõik leiame, et me saame teha seda päristöö kõrvalt. Vikerkaare honorariga kaugele ei jõua. Kas 5000 krooniga saab ära elada?

Sven Kivisildnik: Ma teen vahel ka muid asju ja kirjastan mõne raamatu, mis on vahel natuke müünud. Millegipärast eeldatakse, et kui on muusik, siis las tõstab päeva läbi kaste. Või Jaanson kangutab liipreid ja vabal ajal sõuab natuke. Seda on varemgi arvutatud, et pikema asja kirjutamine olla töö. Ainus eestis läbi löönud kirjanik on Mati Unt. Nõukogude Eestis oli võimalik olla kirjanik. Tema Brechti-raamat valiti suurimas ameerika ketis top 20 hulka. Võib lugeda ka Vahingu mälestusi, kuidas nad käisid Leningradis teatris ja ei teinud mingeid imelikke töid. Said tegelda vaimsete asjadega. Kirjanikud teevad ka mujal maailmas erialast tööd, näiteks kirjutamisõppejõuna. Üldiselt leian, et kui on väga kõva mees, siis seetõttu, et kus ta, kelle juures on õppinud ja keda õpetanud. See on väga huvitav. Selles keskkonnas toimib selli ja meistri teema.

Ela Tomson: Ise ütlesid, et meil on õpilasi?

Toomas F. Aru: Millised on võimalused poeete toestada?

Ela Tomson: On võimalused toetada projekte, ka kirjandusprojekte. Anda välja preemiat, linna tulevikuvõimalusena ma näen stipendiumide võimalust. See on siin välja öeldud idee. Oleks normaalne, kui Pärnusuurune linn suudaks oma inimestele stipendiume anda soovides, et need inimesed siin elaksid ja oma tööd teeksid.

Toomas F. Aru: Me keegi ei määratle ennast Pärnuga. Sven näiteks paneb Sanga talu. Kaupo räägib endast kui rääma luuletajast. Mina elan rohkem ka viimasel ajal Tartus. Mikk ka ei ole teinud kuskil steitmente, et Pärnu on jumala lahe. Jaan Pehk kirjutas pärnu poeetidele luuletuse, mis jõudis läbi youtube’i facebooki. Siis iniemsed hakkasid sinna kirjutama, et ärge jamage: Pärnus ei ole poeete. Kui räägime rahadest, siis muusikale läheb 13 miljonit. Kui vaatame kirjanduse poolt, jätame raamatukogu välja, siis tegu on mingi 50-100 tuhandega.

Sven Kivisildnik: Institutsioon suhtleb alati institutsiooniga. Siin pole kirjanike maja, kus oleks juures trükikoda. Et kui ei ole, siis ei saa ka toetada.

Toomas F. Aru: Isiklik näide, olen mõelnud selle peale, et tahaks proosateose välja anda. Muude asjadega tegelemine võtab nii palju aega ja ma ei taha, et miski 3 aasta pärast oleks piinlik seda lugeda. Et see loominguline töö kannaks mõtet.

Sven Kivisildnik: Üks asi on see, et kirjutamine võtab aega. Aga noorena peaks ka raamatuid lugema. Muidu alustad nagu Koidula. Need asjad, mida suudad lugemata välja mõelda, on ammu tehtud. Mingi kogemus peab tulema, et luua.

Toomas F. Aru: Siit ka mõte, mille saame arengukavasse sisse kirjutada: üks asi stipendium, teine asi, et linn võiks tellida ühe raamatu aastas. Linn võtab kõik kulud enda kanda ja tuleb autoritele vastu. Nagu ostetakse kunsti linna majadesse.

Sven Kivisildnik: Ühiskond saab kirjanikku toetada lihtsate asjade kaudu, võrdlen soome tuttavaga. Ta saab muinasjutulist granti 5-7 aastat, mis on soome tingimustes korralik. Ta on saanud ilusa elukoha. Ta elab kuskil jõe ääres tasuta korteris. Saab veel projektitoetusi. Selleks, et näiteks ameerika kirjanik kohale kutsuda, saab 6 tuhat euri. Et teha maailmatasemel asju, pead olemas samas skaalas.

Toomas F. Aru: Me ei saa kogu aeg kutsuda oma sõpru siia, et tulge, maksame transpordiraha, see on moment, mis on väga tüütu. Olgu kunst või kirjandus, sa pead kogu aeg oma sõpru ruineerima. Kui raamatukogu juures oleks Pärnus kirjanduse koordinaator, siis see lahendaks paljud probleemid. On võimalik ka erasektori poole pöörduda.

Krista Visas: Meie rahalised vahendid on piiratud, meie selle aasta eelares on kirjandusürituste jaoks 10 tuhat krooni.

Toomas F. Aru: Selle eest ei saa vett ja küpsiseidki.

Krista Visas: Me peame korraldama ka mitte ainult täiskasvanutele vaid ka lastele. Me peame etapiliselt kujundama harjumusi.

Sven Kivisildnik: Inimesed võiks tagasi tulla, kui neil oleks siin midagi teha. Kui inimesel ei ole midagi, et teha oma erialalist tööd, siis ta leiab selle mujal.

Toomas F. Aru: Miks sa pärnus oled?

Mikk Pärnits: Olen Reius.

Sven Kivisildnik: Kunagi oleks hea, kui keegi ikkagi koostaks arengukava. On vaja teada võimalusi. Kui teada, et sellest ka mingit kasu oleks. Kui mitte, parem siis kirjutada luuletusi.

Ela Tomson: Neid ainult kirjutamise pärast tehtud arengukavu on igal pool.

Andrus Kallastu: Sven, sa ise tegid kirjanduselu arengustrateegiaga algust. Selles on kolm strateegilist eesmärki: ürituste korraldamine; luua pärnus eesti väärtuslikem osa, mis on kõige olulisem neist ning anda pärnu noortele võimalus oma võimeid arendada. Ainuke, mida ei ole võimalik institutsionaliseerida, on loomine.

Sven Kivisildnik: Saab luua tingimused, anda talle abi, ta annet arendada. Selge, kui inimene ei ole puutunud kokku professionaalsel tasemel asjadega, siis sa raiskad palju aega, et saada mingid asjad selgeks. Kui meil ei oleks sõudebaasi, siis ei oleks ju Jaansoni. Aga Pärnus ei ole oma käsikirjaga kellegi kjuurde, siin on seda seltskonda nii vähe.

Toomas F. Aru: Probleemiks on ka kohalik Kultuurkapital, kes kirjandusasju väga ei toeta.

Andrus Kallastu: Kas näiteks raamatukogu oleks valmis sõlmpunkti rolli võtma? Siin oleks siis see koht, kus inimene võib saada oma kirjanduslikule loomingule tagasisidet. Te suunaksite teda edasi kirjanikust konsultandi juurde. Te käiksite selle ametlikult välja.

Sven Kivisildnik: Hetkel ma ütlen talle, et meili mulle umbes aasta pärast.

Andrus Kallastu: Ta leiab võib-olla selle guru ka kuskil mujal.

Krista Visas: Ma arvan, et see ei ole problem, kui vaja, me suuname.

Andrus Kallastu: Loovisikutesse suhtutakse Pärnus kui ullikestesse. See on ikkagi kurioosum, et inimene siin linnas midagi loob. Kunstnikud on siin linnas väga raevukate aktsioonide kaudu ennast määratlenud. See arusaamine ei ole jõudnud muusika ja kirjanduse valdkonda. Teater on omaette tsitadell.

Toomas F. Aru: Me ei ütle sellepärast seda, et kui sa enamus aega tegeled muude asjadega, sa ei saa seda enda kohta öelda.

Sven Kivisildnik: Kulka ei anna raha harrastuskirjanikele. Kui hakata uurima asja, siis profisportlane on see, kes sellest elab. Eestis on neid kirjanikke, kes kirjutamisest elavad, väga vähe.

Andrus Kallastu: Ma räägin loometegevusest üldisemalt. Sellest mõistest ei saada aru. Valitseb kas üleolev suhtumine või mõttetu respekt.

Sven Kivisildnik: Keskendumine on raske, kuna keskendumisvõimalusi on napilt. Toomas ei saa proosat kirjutada, kuna ta peab muud tegema. Väga palju andekaid inimesi, kes noorena alustavad, ei jää kirjutama. Võrreldes Pärnuga kaunis suur ring nõukogudeaegseid kirjanikke olid pärit näiteks Rakverest. Väikesest Rakverest tuli kolm korda rohkem kirjanikke kui Pärnust. Ei saa olla, et see inimtõug on siin kolm korda mannetum.

Toomas F. Aru: Palusin täna siia ka Olaf Esna, et ta annaks ülevaate. Pärnus ei ole olnud kirjanduslikult lahe linn.

Andrus Kallastu: Pärnu ei ole üldse olnud väga loomesõbralik linn. Väiksest eesti talust kusagilt Peipsi äärast on tulnud palju rohkem loovisikuid. Ütlen veelkord, siin ei ole see tegevus respektaabel. Äkki on asi tõepoolest selles, et pärnu vee kõrge floorisisaldus tekitab dementsust.

Sven Kivisildnik: Ei tea, Vihalemm sai neid asju siin noorena teha ja tegi ka Rootsis.

Toomas F. Aru: Me jõuame siltideni. Miks tegime Barbaruse keskuse? Sest ta on väga hea kirjanik. Ta on ilmutanud 8 raamatut, vormiuuenduslikud asjad, mis on antud välja.

Sven Kivisildnik: Vihalemma raamat on välja antud 90-ndate alguses. Poliitilisest taustast hoolimata ei saa öelda, et Barbarus oleks loovuse või mõjuta kirjanik. Vihalemm pärnines kirjanike perest. Barbaruse geomeetriline inimene oli talle ainus teistmoodi luule näide. Kaunis hilja hakati meil tõlkima ka muid modernistliku kirjandustradistiooni asju.

Toomas F. Aru: Anna lõppsõna Elale.

Ela Tomson: Olen optimistlik inimene ja mul on hea meel, et killuke sellesse meie arengustrateegiasse tekib. Olgu need kirjandustraditsioonid siis kõhnad või mistahes. Lõppude lõpuks ei tähenda see seda, et Pärnuse ei saaks kirjandust tuua. Ja et inimesed saaksid asjatundlikke soovitusi, raamatukogu on palju teinud. Aga lehtedel on palju arengut. Miks Toomas tegi just Barbaruse keskuse?

Toomas F. Aru: Ma kahtlustan, kas nad üldse teavad, kes oli barbarus?

Ela Tomson: Kas teil on mingisuguseid sidemeid kirjandusõpetajatega?

Sven Kivisildnik: Masendav teema, millega on keeruline. Mina kunagi püüdsin ühendust võtta, püüdsin meile saata.

Ela Tomson: See on omaette riik.

Sven Kivisildnik: Inimesed teevad tööd ja keegi ei võta vabatahtlikult tööd juurde. Sütevaka omad võtavad ise ja kutsuvad.

Ela Tomson: See on ka selline ...

Andrus Kallastu: Sama probleem ka muusikaõpetajatega. Võib-olla see koolitöö ruineerib ära.

Sven Kivisildnik: Igasugune korraldamine ei ole lõbus. Natuke on lõbus ja poole aasta pärast enam ei ole.

Krista Visas: Sa võid saata õpetajatele teateid, siiski ei ole ühtegi õpilast saalis.

Sven Kivisildnik: Nad teevad oma leivatööd. Näiteks kui ei ole kahte entusiastlikku õpetajat linnas, siis neid ei tule ka raamatukogusse. Nad ostavad Aunastet jne. See ei ole kogu kirjandus.

Toomas F. Aru: Andrus ütles, et ka muusika- ja kunstiõpetajatega ...

Ela Tomson: Vaat ei saa nii, sest raha maksab riik.

Toomas F. Aru: Nemad peaksid olema kõige olulisem ...

Ela Tomson: Minul oli legendaarne kirjanduse õpetaja Ilse Hermann.

Sven Kivisildnik: Meil oli kirjandusõpetaja, keda ennast huvitas ja ta oli särtsu täis.

Ela Tomson: Lapsi huvitavad väga palju asjad. Olin ise lühikest aega õpetaja ja õpetasin keelt. Minul kodus ka üks kunstiinimene. Ta õpetab audiovisuaalsest kunstist arusaamist. Õpetab kaheksandat aasta. Tuleb igal teisipäeval koju ja räägib, et tal nii huvitavad õpilased. Neil on kodus puudus sellest, et keegi õpetaks neile ümbritsevast arusaamist.

Toomas F. Aru: Panin nad seal noortekeskuses lugema.

Krista Visas: Sama hea näide on kirjandusolümpiaad, mida ma olen teinud. Püüan õpetajate käest küsida. Aga mida ütleb kirjandusõpetaja teemaks: Betti Alver, Tammsaare. Õpetajatelt ei tule ideid. Õpetajad ei suuda välja mõelda teematki. Meie anname teema ette. Gümnaasiumile tegin Viidingu. Küsisin, kas oli raske?

Toomas F. Aru: Sa, Mikk, oled värske pilguga, tuled Pärnust. Kas sul on oma kirjastus ka?

Mikk Pärnits: Ei tea küll ...

Ela Tomson: Küpsustunnistuse saab selle järgi, kuidas kirjutab.

Toomas F. Aru: Kui need kirjandusõpetajad sinna kohale tassitaks ...

Sven Kivisikldnik: Vadiga käisime koolides. Noored tüdrukud tihti liiga korralikud. Vana naise äng palju huvitavam.

Ela Tomson: Olen juhtunud kodus lugema neid väikseid filmistsenaariume, mida lapsed kirjutavad. See tuleb nende seest.

Sven Kivisildnik: See loomulik anne, et paned peas kokku.

Andrus Kallastu: Mul on küsimus Elale ja ehk ka laiemale ringile. Korra käis meie arutelust läbi idee pärnu linna kirjandustellimusest. Sven, sa oled öelnud, et kirjanduse ühik on raamat. Kas see tellimus võiks olla selline, et kirjanikud määratlevad ise, mis teos see peaks olema ning sellele võivad kandideerida kirjastused jne.

Sven Kivisildnik: Inimesed, kes on palju lugenud, suudavad eristada, mis on väärt, kui korralikult tehtud, mis on kvaliteettoode. Samas tasuta saadud raamatud jäetakse lugemata, kooli raamatukogudel ei ole ruumi, kuhu neid panna.

Andrus Kallastu: Kas raamat on hea ühik, kui sellega on nii palju probleeme? Mis se reaalne objekt, mille üle volikogu võiks teha otsuse?

Sven Kivisildnik: Ainuke asi, mida saaks teha, see oleks riigi ...

Andrus Kallastu: Miks ma küsin just nii, mitte ebamäärase kirjandusürituse kohta: me võime ju presenteerida seda raamatut.

Sven Kivisildnik: Mujal maailmas tehakse ülbemaid sarjasid, head toimetajad jne. Mis püüavad olla võimalikult esinduslikud. See on tehniline küsimus, kui aastakümneid sarja välja anda, siis see võib hakata tööle.

Krista Visas: Kummaline selle sarja asjas on see, et Päevaleht annab elulugusid välja. Inimesed loevad muidu väga hästi selliseid asju. Seda päevaraamatu sarja aga ei loeta.

Sven Kivisildnik: Ta on suhteliselt odav ja laia valikuga. Aga ma ei tule neid raamatukokku lugema.

Andrus Kallastu: Miks ma seda tellimusaesja räägin, kunstnikel on olemas 1% seadus.

Sven Kivisildnik: Signe Kivi rääkis, et me saime selle ju tehtud.

Andrus Kallastu: See märkimisväärne raha, mis läheb kunstnikele.

Sven Kivisildnik: Üks asi, mida püütakse euroopas teha, nad püüavad teha tasuta lehti, mis mõeldud noortele, et inimesed üldse loeksid. Rongi aknale või bussi aknale. Nad sätivaid neid raamatuid ka kuskile avalikku kohta.

Andrus Kallastu: Teema on ju selles, et lõpuks see materialiseerunud kuju ei ole nii kallis, parem tasuta jagada, kui panna madal hind.

Sven Kivisildnik: Leida variant, kus iniemsed käivad kohvikus ja ootavad arsti juurde. Selle tüübilisi kohti pole nii vähe.

Andrus Kallastu: See on nagu propaganda pool. Kui räägime loovisiku poolest, mida siis linn saaks teha?

Krista Visas: Inglismaal on linna kirjanik.

Sven Kivisildnik: Sooomes on maakonna luuletaja

Andrus Kallastu: Svenil oli endise linnapea nimeline teater. Stipendium oleks konkreetne asi, normaalne summa selleks, et inimene loob teose.

Sven Kivisildnik: Kirjanikul ei ole kohustust, et ta peab raamatu looma, kuid ta peab kohalikus lehes midagi kirjutama ja esindama, Ta peab midagi maakonna heaks tegema.

Ela Tomson: Kas nad on kõva kaliibriga kirjanikud?

Sven Kivisildnik: Soomes tase ikka väga kõva, igaüks püüab saada võimalikult hea tegelase selle raha eest.

Andrus Kallastu: Igal juhul see arutelu on läbipaistev. See käib taotluste alusel. Mis muusikat puudutab, siis on need ikka väga kõvad tegijad, kes saavad 15-aastast stippi.

Kai Kallastu: Soomes on juba erinev suhe muusikaharidusse.

Ela Tomson: Võin juba praegu öelda, et linn 99% toetab kirjanduslikke neljapäevi. Aga kirjuta siis suurelt ka pärnu lehes.

Toomas F. Aru: ERR-i saab lihtsamini kohale.

Sven Kivisildnik: Kaupo Meiel tegi varem, ta väga erineb nendest inimestest, kes seal praegu on.

Ela Tomson: Palusin neil ilmutada regulaarselt seda rubriiki. Sven, seleta ära, mis kompleks see on pärnakatel. Kõik, mis tuleb mujalt kui Pärnust, on kõrgtase?

Andrus Kallastu: Kas ei võiks ikkagi olla mingi kultuuriväljaanne, mida tasuta jagatakse?

Sven Kivisildnik: Kui tegime Keskust, siis helgetel hetkedel tal oli tiraaž 60 tuhat. Sinna saab ka reklaami müüa. Pärnupõhine Pärnus tehtav kultuurileht, kui teda on lahe lugeda, see võiks nagu toimida.

Andrus Kallastu: See võiks ilmuda 3 hooaega: sügis, kevad ja suvi. Pärnus enamus riigitöötajaid on kooliõpetajad ja see vormib selle hooajalisuse.

Sven Kivisildnik: Leht koosneb toimetusest, millest 1 on tehniline ja 1 sisuline toimetaja. Leht on jagatud tükkideks. Toimetaja jagab, tellib ja maksab. See on rahanumbri küsimus, milliseid inimesi sa saad sinna osta tegema.

Andrus Kallastu: Seda võib ka portaalina alustada. Samas portaal ei levi. Levitamine võib-olla ongi kõige kallim osa sellest. Las ta olla nagu augustiunetuse formaat. 4 lehekülge oleks ka kultuuri.

Ela Tomson: Isegi viimasel ajal see ajaleht Pärnu ei olnud poliitpropaganda leht.

Toomas F. Aru: Nädalas korra võiks Pärnu Raadios olla arutlussaade, kultuurikommentaarid. Sellel on 2-3000 kuulajat. Nad on väga avatud.

Ela Tomson: Ma tegutsen, et meile tuleksid PÖFF-i filmid, raadioga tuleb ajada asja.

Kivisildnik: Raadio Pärnu mängib Port Arturis kogu aeg.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki