Pärnu professionaalkultuuri kuu arutelu
22.10.2010
kell 15
Pärnu Kunstnike Maja
Kohal:
- Toomas F. Aru, poeet
- Sven Kivisildnik, poeet ja kirjastaja
- Mari Kartau, kunstnik ja kuraator (Pärnu kunstnike maja)
- Janno Bergmann, kunstnik
- Kai Kallastu, laulja ja produtsent
- Karol Kallas, kunstiteadlane ja kirjastaja
- Andrus Kallastu, helilooja ja dirigent, produtsent
- Piret Bergmann /PUSA, kunstnik
- Andrus Haugas, ametnik (Pärnu LV haridus- ja kultuuriosakonna juhataja)
- Alar Raudoja, kunstnik ja Kunstnike maja direktor
Mari Kartau: Siin on mitu tasandit. On Pärnu kunstnike tasand ja institutsionaalne tasand. Professionaalne kunst, kuidas seda mõõta?
Kui see on kunstniku põhitegevus, kui ta peamiselt tegeleb kunstiga. Kui ta teeb ka muud tööd, siis see on seotud erialase tegevusega. Neid, kes puhtalt kunstitegemisest ära elavad, neid on väga vähe ka igal pool maailmas. Teine näitaja on haridus. Tegelikult on palju tunnustatud kunstnikke, kellel ei ole kunstiharidust. Samas võib paber olla taskus, sama sisu on väga erinev. Kolmas asi: kuidas mõõta? On ikkagi eksperthinnang. Kui öeldakse, et miski on professionaalne kunst, siis see nii ka on. Kui seda enam ei öelda, jäävad vaid mälestused. Pärnu kohta võiks öelda, et siin on väikese linna kohta üllatavalt palju professionaalseid kunstnikke ja ka galeriisid. Probleem ei ole, et oleks vähe, vaid organisatoorne ja finantsialane ebakindlus. Galeriide saatus on ebakindel ja teiseks ebakindluse allikaks on jätkusuutliku struktuuri puudumine. Sellest saame me rääkida vaid kohtades, kus on kunstikõrgharidus. Kuna sellist asja enam ei ole, siis see on puhtalt aja küsimus, kaua need olemasolevad kunstnikud siin on, kuidas need olemasolevad institutsioonid toimivad, kui palju neist kasu on. On olnud mõtteid, et see kõrgem kunstiharidus võiks siin taastuda, aga see tundub üsna utoopiline.
Sven Kivisildnik: Kui palju on Pärnus kunstnikke, keda professionaalne eksperthinnang peab kunstnikeks?
Mari Kartau: Paarkümmend. Ehk see on natuke liialdatud ehk milliseid kunstnikke kriitikud peavad kunstnikeks. Kindlasti on Eestis kriitikuid, kes ei pea ühtegi.
Toomas F. Aru: Kui palju kuulub kunstike liitu?
Alar Raudoja: Aeg-ajalt tuleb sellega tegelda, aga neid on kümmekond liiget. Tarbekunstnikud juures, siis paarkümmend. Kui siin suured tekstiiliettevõtted lõpetasid, siis on tarbekunst pisut varjusurmas. Magdaleena gild pisut ergastab seda maastikku, aga see ei ole päris see. Käsitöö mekk on juures. Tarbekunst on praktiliselt välja suremas.
Sven Kivisildnik: Seesama, mida me kirjanduses kuulsime, et kui ei ole töökohti, väljaõpe ei jätku, töötab kõik entusiasmist. Kui tekib võimalus, et saad teha midagi muud, siis see kõik kaob. Hirmud ja probleemid on täpselt samad mis kirjandusega.
Toomas F Aru: Kui puudutasime erinevaid valdkondi, muusikas oli see 14 miljonit. Mis see võiks olla kunstis?
Andrus Haugas: Meil on keeruline piiri tõmmata, muusikas see number oli hinnanguline. Linnagalerii eelarve on järgmisel aastal suurusjärgus 1,4 miljonit. Tuleb juurde kunstikool, kunstide maja, ka üldhariduskoolide kunstiringe.
Mari Kartau: Neid ma sinna ei liidaks. See on huvitegevus.
Andrus Haugas: Muusikakooliga on ju selles mõttes samamoodi, et kõigist õpilastest ei saa professionaalseid muusikuid.
Andrus Kallastu: Kui suur on kunstikooli eelarve?
Andrus Haugas: Kunstikooli eelarve suurusjärk on umbes sama, mis Linnagaleriil. Kunstikool, Linnagalerii ja Kunstide Maja kunstivaldkond võib kokku tulla ca 4 miljoni kanti. Küsiksin aga hoopis niipidi, et kui neid tegevkunstnikke on Pärnus maksimaalselt 20, siis see on küllalt suur number, kui võrrelda seda näiteks 15 aasta taguse ajaga. Järelikult on Pärnu kunstielu teinud läbi väga jõulise aregu. Ka see, et saame täna vestelda siin Kunstnike Majas, näitab, et Pärnu on seda valdkonda oluliseks ei pidanud. Et kunstivaldkond saaks veelgi enam õitsele puhkeda, oleks kõige tulemuslikum taastada kõrghariduse omandamise võimalus. Samas teame, et riik tõmbab kõrghariduse osas jõuliselt kokku - järelikult ei saa sellele kaardile tänases päevas väga lootusrikkalt panustada. Kas Te oskate pakkuda välja veel meetmeid (lisaks kõrgharidusele), mis aitaksid Pärnu kunstnike hulka suurendada või olemasolevaid kunstnikke Pärnusse kinnistada?
Mari Kartau: Võiskid olla näiteks aastased stipendiumid vabakutselistele kunstnikele. Teine asi on seesama ateljeede võimalus, kuhu ei mahu kõik. Siin ka veidraid asutusi, keda näha ei ole ja aknad on pimedad. Kunstnike maja on hea võimalus kunstnikele.
Toomas F. Aru: Sa, Mari, puudutasid punkti linnavalitsuse ebastabiilsusest, segaste signaali andmisest. Et inimesed ei saa olla oma tulevikus kindlad.
Mari Kartau: Üks asi, mida linn saaks teha, oleks ühineda vabatahtlikult selle protsendiseadusega, mis väga konti ei murraks. See seadus, mis riigi tasandil kavandatakse, et kõikides riigi eelarvel ehitatud objektidel peabv 1% minema kunsti alla. Aga riik ehitab teid ja vanglaid. Koolid ja muud on omavalitsuste ehitada. See oleks tore asi, mida Pärnu linn saaks teha.
Sven Kivisildnik: Samas, kui palju pärnu linn ehitab.
Andrus Kallastu: Kas vastav ettepanek on linnale tehtud?
Sven Kivisildnik: Kas see klausel käib ka renoveerimise kohta?
Mari Kartau: Minu meelest suuremad ja kapitaalsemad lähevad sinna alla.
Toomas F. Aru: Teoreetiliselt võiks Vallikääru saada skulptuuri küll.
Andrus Haugas: Samas see ei garanteeri, et need soetatakse kohalikult kunstnikult.
Mari Kartau: Kindlasti kohalikud aktiivselt osaleksid seal konkurssidel.
Andrus Haugas: Käis läbi see temaatika, et mõned aknad on harva valged.
Mari Kartau: Minu meelest, mis puudutab seda MASU teema ebakindlust, linn üritab oma võlakoormat vähendada ja meile jõuavad signaalid, et midagi tahetakse ümber tõsta, maha müüa jne. Me, ametnikud, siin veel midagi kuuleme, aga see kuulujutt, mis lõpuks kunstnikeni jõuab, on veel segasem. Kui kuskilt on vaja kokku hoida, siis midagi mõistlikult ära otsustades on vaja ka informeerida. Kunsti seadused praktiliselt ei reguleeri. Huvikoole ühendades peab mingeid seadusi järgima. Kunsti puhul ei reguleeri ükski seadus, võib-olla peaks neid asju ühisemalt, avatumalt, demokraatlikumalt arutama. See kunsti eelarve on niigi väike, see ei ole rentaabel.
Sven Kivisildnik: Kiirabi ei ole ka rentaabel. Kui inimese peas on prügimägi, siis selle make-up’iga tegeldakse väga palju. Aga mis jääb soengust sissepoole, sellele ei taheta kulutada. Pea sees ei ole midagi.
Toomas F. Aru: Oskad sa kommenteerida neid sahinaid, kuidas nad võimenduvad siin?
Andrus Haugas: Ühiskonna toimimise põhimõtteid oskan rääkida küll, aga saunajuttude vastu ei oska ükski omavalitsus rohtu leida. Ma ei oska küll leida tänases päevas alust sellele jutule, et kunstnike maja tahaks keegi ära võtta.
Janno Bergmann: Tahaksin selle aastase stipendiumi juurde tulla. Oleme rääkinud haridusest ja sellest majast. Samas see aastane stipendium ei ole üldse suur summa. Aga see kulutataks just nendele inimestele, kes kultuuri ja kunsti ekspordivad. Pärnu imagole. Kui neid kunstnikke on 20. Kui neid jääb vähemaks, siis Pärnu ühel hetkel vaid impordib seda kultuuri.
Andrus Haugas: Millised oleksid sellise stipendiumi määramise põhilised kriteeriumid?
Janno Bergmann: Kui looja midagi loob, siis ta tõenäoliselt ka ekspordib seda. See situatsioon, mis kunstis on tekkinud, 15 aasta jooksul üsna suur kunstnikkond, kes Eestis massiivselt ekspordib kunsti välja. Pärnu on end tugevalt kehtestanud kultuurikaardil. Natuke on see moment isegi mööda lastud, neid kunstnikke siin oli poole rohkem. See, mis siit kõik välja eksporditi, Pärnu sai selle au endale.
Andrus Kallastu: Kui rääkida stipendiumist, siis see võiks olla võrreldav “Ela ja sära” statuudiga, mille summa praegu on 180 tuhat aastas. Põhimõte võiks olla, et stipendium määratakse inimesele, kes ka tõesti elaks siin garanteeritult kogu stipendiumiperioodi. Kõik muud asjad on ikkagi selle stipendiumi määrava komisjoni otsustada, kas kunstnik toodab huvipakkuvat kunsti või mitte.
Mari Kartau: Peaks midagi ühiskondlikult kasulikku ka tegema.
Toomas F. Aru: See stipendium oleks hea garant, et me teeme veel rohkem seda tööd, mida me praegu entusiasmist teeme. Oleme Kallastu ja Kivisildnikuga arutanud seda loomeinimestele määratud stipendiumi, mis oleks ela ja sära põhimõttel. Kindlasti kirjutame selle kultuuri arengustrateegiasse sisse, et neid võiks olla kindlasti kolm või neil. See raha suurusjärk ei ole väga palju ja see toob linnale kasu pikemas perspektiivis. Kui kKvisildnik on aktiviseerunud linnas kirjastajana, siis see on tootanud 2 poeeti, millest Kaupo Meieli Eesti mastaabis.
Sven Kivisildnik: See eeldab kindlust ja aega. Ei saa luua vabal hetkel ja projektipõhiselselt, see on siis, kui muust asjast auru üle jääb. Et võiks luua stabiilselt, tuleb leida raha juurde, et saaks heal tasemel toota.
Andrus Kallastu: Teist meedet on ka arutatud. Pärnus on olemas tegevustoetuste süsteem, kuid see puudutab ainult harrastus- ja rahvakultuuri. See on on hästi välja töötatud, toetust antakse kollektiivile, mille liikmed peavad olema pärnu linna elanikud. Siis eraldatakse linna poolt pearaha kollektiivile.
Toomas F. Aru: Oskad öelda suurusjärku?
Andrus Kallastu: Seal on ealine koefitsent. Lapsed saavad rohekm kui täiskasvanud. On jaotus kvaliteedi järgi, laulupeokõlblikkuse järgi ja lisa saavad veel paremad. Iseenesest on see väga hea süsteem. See on siiski mõni tuhat aastas.
Mari Kartau: Meil ei ole suuri kollektiive. Mõni on asutanud mtü, et saaks arveid välja kirjutada.
Andrus Kallastu: Professionaalidele tulev summa peaks olema teistsuguse koefitsiendiga. Arutasime seda teemat Ela Tomsoni ja Alli Põrgiga, kuid see jutt jooksis liiva.
Andrus Haugas: Pöörduksin tagasi stipendiumiteema juurde. Alati hakkab asi esimestest sammudest. Kui me suudaksime näiteks ülejärgmisse aastasse planeerida mingi summa. Kas on mõeldav, et me planeerime eelarvesse näiteks 180 tuhat krooni ja kuulutatame stipendiumikonkursi välja valdkondadeüleselt. Või tuleb hoida valdkonnad lahus?
Sven Kivisildnik: Kui juhtub nii, nagu kohalikus kulkas, siis tõenäosus, et sealt kirjanduse jaoks raha saab, on vähe tõenäoline. Mille järgi me võrdleme? Minu väikse kirjastuse raamatutest 3 antakse välja Soomes. Et ses mõttes kvaliteediprobleemi ei ole.
Andrus Kallastu: Täpselt niimoodi talitab Helsingi linn, kus on linna stipendium. Määratakse ette, et teatud valdkonnad teatud aastal üldse ei kandideeri, kui linnas tahetakse teatud valdkonda edendada. Kuulutatakse välja loovisiku stipendium, millest 1 on määratud näiteks kirjanikule. Kas see tekitab vaenu?
Sven Kivisildnik: Rahaasjus tekib alati vaenu.
Andrus Kallastu: Mõistlik on see stipendium siis, kui ta on üks mitmest vormist. Soomes on näiteks põhja pool olnud probleeme nö läänitaiteilija stipendiumiga. Tema ümber puudub tihti tugistruktuur. Kui ühele inimesele maksta 2000 eurot kuus, ainult see ei suuda lääni kultuurielu tekitada. Sel inimesel peaksid olema omad kohustused. Ta peab kandma esindusfunktsiooni, oma loomingut esitlema, seda Pärnust välja viima.
Toomas F. Aru: Tähtsaim on see, et ta jagaks seda informatsiooni. See oleks ka visiitkaart, et seda teeb Pärnu linn.
Alar Raudoja: Teeksin mõttekäigu sinna suunas, et Pärnu linnal on kunsti valdkonnas olnud aastapreemia olemas üle 10 aasta. See on tunnustus, see summa on aastatega tõeusnud ja sel aastal taas oluliselt vähenenud. Seda võib ka käsitleda kui stipendiumi. Et kuidas seda jaotatakse, kas antakse ette stipendiumiks või saavutuste eest tagantjärele. Aastaid tagasi olin puhas kultuuriametnik, pidin kaunite kunstidega tegelema ja kaudselt olen kursis kõikide kunstialade probleemidega. Väga raske on nüüd neid kriteeriume paika panna, et kes on parem.
Andrus Kallastu: Preemia puhul on see keeruline küsimus, stupendium on eelkõige kultuuripoliitiline otsus. Poliitika tähendab kompromisse. Kui meil on stipendium, mida käsitletakse ette, see keerulisus on enne seda. Preemia minu meelest kujundab kultuuripoliitikat vähem kui stipendium.
Mari Kartau: Tulin siia Viljandi linnast, mille preemia võrdus aastanumbriga.
Janno Bergmann: Preemia summa on nii väike, et selle eest pole võimalik tööd teha.
Andrus Kallastu: Keegi ju ei mõtle luues selle peale, et ma nüüd kandideerin preemiale.
Alar Raudoja: Igal valdkonnal on oma spetsiifika. Kuidas neid paika panna? Lõpliku i punkti panevad ikkagi poliitikud oma tõekspidamiste ja maailmavaate järgi.
Janno Bergmann: See suurusjärk ei ole võrreldav. Selle suurusjärguga ei saa ühe personaalnäituse kulud kaetud. Kui preemia saab 1 kunstnik, aga 10 teevad personaalnäituse, siis need 9 maksavad aastast aastasse peale.
Andrus Haugas: Kas see võiks aga kellegi õiglustunnet riivata, kui üks osutub stipendiumi vääriliseks ja ülejäänud 9 vaatavad kullipilguga?
Sven Kivisildnik: See ei ole unikaalne probleem ja ei ole kuulda, et keegi oleks võtnud teiba ja kellegi maha löönud. Kogu aeg on okas, sest ühed saavad kulkalt stippe ja teised ei saa. Keegi pole selle pärast kahtlustanud, et kulka tuleks kinni panna. Ma arvan, et need emotsioonid on enamvähem tasakaalus.
Toomas F. Aru: See ekspertgrupp, kes otsustab, peaks olema loovisikute jaoks tõeliselt pädev.
Andrus Haugas: Kes need Pärnu oludes peaksid ekspertgrupi moodustama? Tegijad on ju ise tahtjad.
Mari Kartau: Võiks olla inimesi mujalt.
Janno Bergmann: Nad ei ole siiski kursis linnas toimuvaga.
Andrus Kallastu: Kui jätkata seda muusikapreemia komisjoni koosolekul toimunud mõttevahetust, see stipendium ei oleks kingitus, see on kultuuripoliitiline, kasvatusliku mõjuga aktsioon ja selle kultuuripoliitika teadvustamine. Seadusandlust ju ei ole, kes peavad olema eksperdiks. Komisjoni otsustamiskriteeriumid ja -põhimõtted peavad olemas avalikud. Kui läheb isikuhääletamiseks, see ei pea olema. Muusikapreemia jagamisel oli segane seis. Professionaalsetel muusikutel ei ole selle preemia jagamisele asja. Mis on massiline, see võidab.
Sven Kivisildnik: Siis ei ole kultuuril üldse kaalu, sest saapaid on alati vaja rohekm kui kultuuri.
Andrus Haugas: See kriteerium, millele sa vihjad, sõltub sellest, milline on komisjon. Sealt tulid ka kriteeriumid, mille järgi komisjon otsustas. Tähtis on ainult see, et kriteeriumid oleksid paigass.
Andrus Kallastu: Selle komisjoni töö oli salastatud. Selle kultuuripoliitiline mõju antud hetkel oli vähene.
Sven Kivisildnik: Kui rahade jagamise printsiipe kehtestada, siis kas ka vene seltsidele jagatakse? Nad jagavad seal raha iseeenda ühingutele. Kui seda teeb üks rahvas, siis peaks teised ka nii tegema.
Toomas F. Aru: Pärnu on piisavalt väike kogukond, et komisjon võiks koosneda mujalt inimestest ning panna neile südamele, et nad situatsiooniga tutvuksid.
Janno Bergmann: On ju võimalik näitustest esitada dokumentatsiooni.
Toomas F. Aru: Et kas erinevad valdkonnad. Loomulikult peaks olema oluline, et linn peaks andma garandii, et mingil hetkel ta peaks muutuma spetsiifiliseks.
Mari Kartau: Siis on see oht, et peaks olema reglemendis paigas, et mingil aastal on mingid valdkonnad prioriteedid. Tarbekunstnikel ei ole võimalusi.
Andrus Kallastu: Üks aspekt veel, näiteks Finalandia romaaniauhinna suhtes teeb lõpliku otsuse 1 isik, kes loeb raamatud läbi ja kirjutab põhjenduse. See on erudiit, kelle tasemes ei ole võimalik kahelda.
Sven Kivisildnik: Ka kulkas on nii, et otsustab üks inimene.
Andrus Kallastu: Juhtusin kuulma kord selle inimese raadiointervjuud. Ta tutvustas kunstieksperdina kriteeriume, mille alusel ta lõpliku otsuse nende kriteeriumide järgi tegi.
Sven Kivisildnik: Tüli on vähem, kui enne põhimõtted paika panna. Siis saab alati ka tulemuse üle otsustada. Neid ei ole arengukavas paigas. Meil ei ole ühtegi baasdokumenti, mille järgi kultuuriministeeiriumi eelarvet hinnata. Ükski seadus ei nõua seda.
Andrus Haugas: Koostöö koha pealt, kui tuua see komisjon sisse, siis kui me räägime, et tegemist on pärnu stipendiumiga, siis peab olusid teadma. Pärnusuguses kogukonnas meil tekib probleem, et need kes otsustavad, võivad ka saajad olla.
Sven Kivisildnik: Samal ajal on ta väljas, kui otsustatakse.
Mari Kartau: Kulka komisjon roteerub iga 2 aasta tagant. Kulkas võib üks inimene olla vaid 2 hooaega järjest.
Toomas F. Aru: Nagu aru saan, kunsti seisukohalt oleks jumalast kõik korras, kui oleks ela ja sära stipendium. Ma utreerin, mis puudutab kunstimaailma, siis minu meelest läheb siin kogu aeg kõik halvemaks. Eesti kunstiakadeemia filiaal, mida ei ole, litokeskus, mida ei ole, rüütli tänava galeriid ei ole. Moodsa kunsti muuseumi probleemid jne. Minu meelest läheb pilt kogu aeg nutusemaks.
Janno Bergmann: See protsess on pöördumatu, nii lihtsalt seda tagasi ei keera.
Toomas F. Aru: Ma ei näe seda uut nägu nagu Non Grata, Eesti Kunstiakadeemia filiaal ja Sütevaka, mis tõid igal aastal siia linna huvitava väljanägemisega inimesi. Mulle tundub, et käib mandumine.
Sven Kivisildnik: Kui ei ole võimalust oma erialal ära elada, see kõver läheb ikka allapoole.
Alar Raudoja: See probleem ei ole tänane avastus. Kunstnike maja ei tulnud kunstnikele kergelt. Paljud, kes otsuste tegemise juures olid, hakkasid täpselt aru saama, et kui me ei hoia neid kunstnikke, kes meil linnas on ja ei võimalda neile normaalseid töötingimusi, siis juhtub nagu Haapsalus, et tuleb hakata kunstnikke sisse ostma. Meie situatsioon on hea, et meil on kunstnikud olemas. Et need vähesed kunstnikud siia linna jääks, neil oleks tegevust. See turvatunne on ehk kõige tähtsam. Kui tal kaob see baas ja seljataguse tunne, et olla ja tegutseda. Kunstnike kogukond on suhteliselt sõbralik, toetatakse teineteist. Igalühel raskemad ja paremad ajad. Hetkel see toimib. Ma ei tea, mis oleks siis, kui meil ei oleks kunstnike maja. Ehk inimesed jookseks laiali. Kunstnike maja ühendab, võimaldab omavahel suhelda. 4-5 kunstnikku käivad siin iga päev tööl, kuigi neile ei maksta palka.
Andrus Kallastu: Milline plaan ikkagi seoses selle kunstiharidusega on? Selle valdkonna allasuunaja on ikkagi kunstihariduse puudumine.
Mari Kartau: On ajalooline paratamatus, et 90-ndatel tekkis uusi asju. Nii väikses linnas kunstikõrgkool ja muuseum. Peaks arendama ja hindama neid asju, mis on. Isegi ateljeed ei ole võimalik Pärnus rentida. Tallinnas võib leida ateljee odavalt. Pärnus ei saa alla 3 tonni kuus üldse mitte midagi.
Toomas F. Aru: Teistes linnades kohalik omavalitsus tegeleb loomemajandusega. Tartus anti 3 maja, millest 1 on praegu korda tehtud ja kõik toimib. Need inimesed seal on ise saanud Euroopast raha.
Janno Bergmann: Ma ei ole nõus, et siin midagi teha ei anna. Linn peaks paika panema, kas selles suunas tahetakse liikuda.
Sven Kivisildnik: Kogu eesti kultuuris on komme lihtsalt jagada nii, sest seda on alati tehtud nii.
Kai Kallastu: Väga hea, et Sven selle teema sisse tõi.
Andrus Haugas: Kui me tahame, et pärnu kunstielu jätkuks, siis ...
Sven Kivisildnik: 100% ümber jagada ei olegi mõistlik, siis peaks kõigilt praegustelt ära võtma.
Karol Kallas: Neid täiskasvanute kunstiringe on siin vähemalt 2. Me peame konsolideerima neid inimesi, neid hariduslikus mõttes kokku tooma.
Toomas F. Aru: Me peame hakkama lõpetama nüüd. Anname lõpulause ametnikele.
Andrus Haugas: Kasutaksin võimalust, et soovida Pärnu kunstikele õnne - teil on oma maja. Pärnu muusikutel ja kirjanike seda ei ole. Usun, et Pärnu kunst areneb ja õitseb ka edaspidi.
[Raadio lõpetab]
Ala Raudoja: Ma oponeerin, muusikutel on kontserdimaja, kirjanikel on raamatukogu maja.
Andrus Haugas: See ei ole päris see.
Sven Kivisildnik: Raamatukogu on väga võimas. Seal võiks süsteemsemalt asju teha, milleks raamatukogul võimalusi ei ole.
Mari Kartau: Miks ma nii pessimistlik olin. Kannatasin selle jubeda büroktraatia all, et kõrgharidust koos hoida. Väga popp ja arendav on kutseharidus ja täiskavanudte täiendõpe. Kui oleks kutsekool või rahvaülikool, siis see ei peaks olemas saast.
Janno Bergmann: Tahtsin hariduse koha pealt öelda, et kuhu haridus kanaliseerub? Kui räägime huviharidusest, siis väga suure tõenäosusega need inimesed siit linnast lahkuvad. Me toodame väljapoole, neil ei ole põhjust siia tagasi tulla. Käib maailma kütmine.
Andrus Haugas: Nad lahkuvad sellepärast, et neil ei ole põhjust siia jääda.
Janno Bergmann: Nüüd see teine haridustasand, kust imporditakse asju sisse. See toodab ja kütab kunstimaastikku palju rohkem, aga tegelikult ta ei tooda kultuurilist eksporti. Me harime neid lapsi teiste linnade jaoks.
Andrus Haugas: Pinnase ta loob.
Piret Bergmann: Mina ei ole pärnakas, vaid siia tulnud. Poleks siia kunagi tulnud, kui poleks Non Gratasse tulnud. Inimene otsustab oma tuleviku kõrgkooli järgi.
Janno Mergmann: Sama asi on Mariga. Nii kaua, kui oli tugisüsteem olemas, oli rahvas päris palju ja löögirusikas oli võimas ja ulatus väljapoole Pärnut.
Andrus Haugas: Kui see oleks, siis see oleks suur pluss.
Mari Kartau: See oli ametnike kala. Linna, riigi ja EKA ametnike kala. Inimesed olid olemas, kes tahtsid teha, ametnikud panid kooli kinni.
Toomas F. Aru: Ametnikud peavad andma garandi, et kooli luua.
Alar Raudoja: Minu meelst on väga lihtne luua, aga sellest ei tule kindlasti kooli kadeemia non grata. Reaalne on Tartu Ülikooli Kolledž, mis annab kõrgharidust. Tekitada siia kolledži juurde kunstiosakond. Üldaineid loetakse kõigile ühtemoodi. Aga see praktiline tegevus tuleb lisada, spetsiifilised ained.
Piret Bergmann: Kõrgharidus siin Pärnus ei ole kultuurisõbralik, tänavapilt võiks olla huvitavam.
Toomas F. Aru: Tänavapilt ei ole huvitav, see ei ole oluline. Oluline on see, et Mari ja sina olete meie linnale olulised.
Andrus Haugas: Ma ei ütleks, et Pärnu kõrgharidus pole kultuurisõbralik. Asi on lihtsalt selles, et need erialad ei ole atraktiivsed.
Andrus Kallastu: Kolledžis saab inimene vajadusel akrediteeringu. Aga need loovisikud, kes siin on, võiksid ise õpetada, meistri ja selli suhe. Selleks, et laulmist õpetada, peavad olema tingimused. Ka on õpetuseks vaja vahendeid.
Alar Raudoja: On praktikas proovitud. Meeli ja Andrus on teinud oma ateljeedes. Mis parata, inimesed peavad ise maksma. Õpetaja peab ise elama. Aga miks inimesi jäi vähemaks? Linn ka toetas neid kursusi, kursuste maksumusest pool projektitoetusena. Aga sellega tekkis ka kultuuriosakonnas see küsimus, et see on hariduse rida. Teisest küljest see oli kultuuriprojekt, sest selle kaudu hoiti Andrus Joonast elus. Ta sai palka, et tal oleks haigekassa kindlustus.
Toomas F. Aru: Me oleme saanud 4 korda kokku, et rääkida ühest ja samast asjast: linnal ei ole kultuuri arengukava. Kui paneme kasvõi selle stipendiumi aastasse ...
Mari Kartau: Seda ju tehakse. Sellesama professionaalkultuuri arengukava.
Andrus Kallastu: See on terav teema. Alar andis mulle kujutava kunsti arengukava 2004. Sellest hoolimata, et see pandi tookord kalevi alla, on need asjad täide läinud. On olnud mingi ideede baas.
Alar Raudoja: See oli 2004, see oli ammu aega tagasi, ta oli siis kohati utoopiline. Heli Kallasmaa aitas meil seda kokku panna. Nende tegevustega, mis paika said, me ei läinud ka utoopiasse, me läksime tahtma maksimaalset. Tegelikult ongi, seal oli kirjas, et tarbekunsti kesku, mis on gildi näol olemas.
Andrus Haugas: Isegi see arengukava, mis pannakse kalevi alla, avaldab mõju. Mingi seltskond on süstematiseerunud mõtteid ja see omab mõju.
Sven Kivisildnik: Maja ehitamiseks on vaja arhitektuurilist lahendust. Kunstieluga on ju samamoodi.
Andrus Kallastu: Seda arengukava lugedes, teatud kunstielu aneemia on ehk tingitud sellest, et see arengukava on täidetud. Ainuke asi, et Litograafiakeskus on liikunud Tallinnasse, mis on loomulik muutus.
Mari Kartau: Seal oli ka muuseum ja kõrgharidus.
Janno Bergmann: Kui mingi haridussüsteemi poole liikuda, oleks stipendiumid. Ükskõik, mil moel tekiks siia haridus, avatud ülikool, kutsekool vms.
Alar Raudoja: Tihtilugu, Pusa on proffkunstnikest kõige noorem, järelkasvu ei ole. Nüüd on vaja neid kunstnikke, kellel on muud probleemid.
Piret Bergmann: Tahaks näha noori näituste avamisel. “Vanasti” tulid noored tüübid, kelle eest veinid ära peideti, saalid olid rahvast täis.
Toomas F. Aru: Väga kurb teema, mida me üldse ei puudutanud: meie kunstiõpetajad ei tule, masendav.
Andrus Kallastu: Muusikakooli õpetajad samamoodi süstemaatiliselt ei külasta kontserte.
Janno Bergmann: Rääkimata sellest, et kunstiõpetajad ei ole aktiivsed kunstiga tegelejad.
Alar Raudoja: See on linnagalerii tegemata töö, mis on hinge peal. Olime Stuttgarti linnagaleriis, tulevad õpilased, kunstiõpetaja toob nad. Neile antakse ülesanne, mille peab lahendama.
Piret Bergmann: Olen ka ise nii õpetanud.
Andrus Haugas: See teema, milleni me jõudsime, see valdkondade ja õpetajate kokkuviimine, on oluline teema. Usun, et seda on võimalik korraldada.