FANDOM


Andrus: Seekordsed Pärnu Nüüdismuusika Päevad kannavad pealkirja "Performatiivsus". Kuna tegu on Eestis suhteliselt uudse muusikauurimise kontseptsiooniga, oleks ehk mõttekas avada kõigepealt selle mõiste sisu.

Kerri: Tegemist on otsese tõlkega sõnast performativity, mis viitab esitusega seonduvale. Seda võib laiemalt mõista ka kui mehhanismi, mille kaudu mistahes nähtus loob oma tähendust. Seega sobib performatiivsuse mõiste hästi mitmesuguste muusikaga seotud tegevuste mõtestamiseks ja uurimiseks.

Gerhard: Performatiivsus on vaadeldatav ka mistahes valdkonna nähtuse "lahtirullumise" protsessina ajas, puudutades keelt, mõttetegevust ja tajumist. Nn ajapõhiste kunstivormide "lahtirullumise" käigus toimub nende loomine, esitamine, vastuvõtmine, mõistmine ja kontseptualiseerimine ajalise protsessina.     

Andrus: Miks on performatiivsus muutunud viimasel ajal nii aktuaalseks?

Kerri: Selle taga on ilmselt aina suurenev arusaam, et loomingu puhul on just performatiivne aspekt see, mis meid tegelikult kõige enam huvitab. Loomulikult võib rääkida ka teose n.ö mitteperformatiivsetest või performatiivsusega üksnes lõdvalt seotud aspektidest. Näiteks muusika puhul võib rääkida heliteose struktuurist kui millestki ajavälisest ja analüüsida näiteks heliklasside esinemise sagedust. Siiski ei pruugi teave teose kitsalt mõne üksiku aspekti kohta selgitada seda, mis funktsiooni teos täidab, miks see on inimestele oluline ja mis tähendusi see ühiskonnas omab.

Andrus: Seega viitab performatiivsus eelkõige suurenenud teadlikkusele sellest, et teos omandab olulise osa oma sisust just performatiivsete tegevuste kaudu ning heliteose sisu ei ole automaatselt antud ainult teose struktuuriga?

Kerri: Täpselt nii. Näiteks toimub ka seekordsete Pärnu Nüüdismuusika Päevade raames eksperimentaalsete muusikainstrumentide töötuba. Siin ei alustata teose loomist mitte  strukturaalsete aspektide fikseerimisest, mis on akadeemilisemas muusikas üsna tavapärane, vaid instrumendi ehitamisest. Loomulikult mängivad pilli ehitamisel olulist rolli kättesaadav materjal ja tehniline võimekus, kuid vähem olulised ei ole ka instrumendi välimus ning see, millistes esituslikes kontekstides on see kasutatav. Kui traditsioonilisema lähenemise puhul luuakse enne struktuur ja siis vaadatakse, millega see n.ö täidetakse - väidetavalt "orkestreeris" või instrumenteeris Anton von Webern oma teosed kompositsiooniprotsessi üsna hilises staadiumis, siis kui teose struktuur oli põhimõtteliselt juba paigas -, siis instrumentide ehitamise töötoa puhul luuakse sageli enne raamistik võimaliku esitusliku konteksti sünniks ja teose struktuur, kui sellest on üldse põhjust rääkida, peegeldab otseselt loodud konteksti iseloomulikke jooni.

Andrus: Kuidas on kõige sellega seotud Pärnu Nüüdismuusika Päevadega paralleelselt toimuv Seitsmes Rahvusvaheline Muusikateooria Konverents? Konverentsi teema - muusikateose vorm - näib performatiivsuse mõistega olevat esmapilgul üsna kaudselt seotud.

Kerri: Jah, nii see on, kui mõista muusikateose vormi skeemina, fikseerituna, teatava objektiivse reaalsusena, mida esituslikud aspektid põhimõtteliselt ei mõjuta. Tänapäeval on see arvamus aga muutumas. Kuid veelgi olulisem on see, et ka muusikateose analüüsi mõistetakse aina rohkem performatiivse tegevusena, milles analüüsija teose esituslikult taas konstrueerib. Vormiskeem ehk analüüsi tulem moodustubki n.ö autoperformatiivseid tegevusi läbi viies, mille puhul analüüsija endale teose korduvalt "ette mängib". Nn. performatiivse pöörde kõige iseloomulikumaks väljenduseks vormiteoorias on näiteks James Hepokoski propageeritav dialoogilise vormi kontseptsioon, mille puhul vormi konstitueerivad alused tekivadki juba eelpool mainitud kuulaja ja teose vahelises dialoogis.

Gerhard: Tõepoolest, muusikalise vormi staatilisusest kui ainukehtivast paradigmast loobutakse aina rohkem . Ühest küljest muutuvad teada-tuntud klassikalise repertuaari analüüsikontseptsioonid paindlikumaks ja avatumaks ning teoste analüüsimisel kasutatakse ka ebatraditsioonilisemaid (näiteks statistilisi) meetodeid, teisalt lähenetaksegi teada-tuntud, eriti aga uuele muusikale õigustatult eeldusega, et sellel on ajas "lahti rulluv" dünaamiline vorm, kus esituse jooksul lugematu hulk fenomenoloogiliselt nö esile kerkivaid loomujooni (emergent qualities-properties) esinevad voolus (flux, flow) vahelduva intensiivsusega, mida saab lihtsalt kuulamise kaudu kogeda intuitiivselt, aga ka arvuti abil analüüsida numbrilise salvestamise ja graafilise kujutamise kaudu. Viimane on omakorda võimalik nii reaalajas kui ka ajaväliselt, s.o tagasivaatena. Tegemist on suhteliselt avatud ja pluralistliku lähenemisega, mis ühe konverentsi külalise Joshua Mailmani sõnul avab uusi seoseid muusika loomise, esituse ja kuulamise vahel.     

Kerri: Mainiksin veel seda, et Pärnu Nüüdismuusika Päevad on alati sisaldanud teoreetilist sümpoosioni, s.t juba ürituse formaat kirjutab ette teoreetiliste ja praktiliste tegevuste sümbioosi. Ka on juba varasematel kordadel alanud sümpoosioni laienemine suuremamahuliseks rahvusvaheliseks konverentsiks olnud asjade loomulik käik pärast seda, kui Eesti Arnold Schönbergi Ühing on pannud seljad kokku Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga.

Andrus: On tõsi, et Pärnu Nüüdismuusika Päevade näol on tegu omamoodi teooriat ja praktikat siduva sümbioosüritusega, mille eesmärgiks on algusest peale olnud uudsete muusikaliste ideede "kodustamine" eesti keeleruumis. Seetõttu on Pärnu Nüüdismuusika Päevade kontserdiossa kaasatud alati eelkõige eesti muusikuid. Nii ka nüüd: kontsertidel astuvad üles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris õppiv saksa päritolu Christian Fischer, Pärnus resideeruv sopran Kai Kallastu, aktiivne kontsertpianist Diana Liiv ning Küberstuudio kunstiline juht Monika Mattiesen. Oluline on ka valdkondadevahelise koostöö jätkumine kujutavate kunstnikega, kes astuvad üles performance'iga. Kes on aga konverentsi külalisteks?

Kerri: Konverentsil astuvad üles oma ala absoluutsed tipud. Juba sai mainitud James Hepokoskit, kes koos William Caplini (funktsionaalse vormiteooria üks väljapaistvamaid esindajaid) ja Steven Vande Moortele'ga peavad konverentsi plenaarettekanded. Aga lisaks dialoogilistele ja funktsionaalsetele uuringutele käsitletakse teose vormi ka ajalistest ja statistilistest vaatepunktidest lähtuvalt, kusjuures stiilid varieeruvad kõrgbarokist heavy metal'ini.

Gerhard: Kokku astub konverentsil üles 44 teadlast 43 ettekandega, kusjuures ligi pooled neist tulevad Põhja-Ameerika ülikoolidest USAst ja Kanadast. Terve hulk neist on esinenud korduvalt EMTA muusikateooria konverentsidel. Üle poole tegeleb klassikalise repertuaari vormi uurimisega nii traditsiooniliste kui ka edasi arendatud meetoditega. Teised lähenevad romantilisele, posttonaasele ja kaasaegsele muusikale ja sellele vormile uuelaadsetest vaatenurkadest, tutvustades mh selle (juba mainitud) dünaamilisust, mitmetasandilisust, multitemporaalsust, generatiivsust, kõlavärvikvaliteeti (sonorities) ja seoseid fonoloogiliste, kognitiivsete ja psühholoogiliste aspektidega. Samuti uuritakse Eduard Oja, Erkki-Sven Tüüri ja Arvo Pärdi muusikat. 

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki