FANDOM


L 18.5.2013 kell 16 Pärnu Eliisabeti kirik


KAVA

Vabaimprovisatsioon I

Margo Kõlar (1961)

Kärestik Una Cordale (2012)

Mirjam Tally (1976)

Voolujoon Una Cordale (2012, esiettekanne Eestis)

Vabaimprovisatsioon II

Mirjam Tally (1976)

Kollane Una Cordale (2010-2012, esiettekanne Eestis)

Liis Viira (1983)

Stella Maris kandlele (2012)
Kristi Mühling (kannel)

Raimo Kangro (1949-2001)

Display IV flöödile, tšellole ja klavessiinile (1992, Una Corda seades)

Helena Tulve (1972)

... il neige kandlele ja klavessiinile (2004)

Vabaimprovisatsioon III


Una Corda

Kristi Mühling (kannel)
Liis Viira (harf)
Ene Nael (klavessiin)



Kirikus esineb ainulaadse koosseisuga ansambel Una Corda

Laupäeval, 18. mail 2013 kell 16 esineb Pärnu Eliisabeti kirikus ainulaadse koosseisuga ansambel Una Corda, milles ühinevad kolm paljukeelset pilli: kannel, harf ja klavessiin. Vaatamata instrumentide erinevale ajaloolisele taustale ühendab neid heli tekitamine näppimise teel. Ansamblis mängivad Kristi Mühling (kannel), Liis Viira (harf) ja Ene Nael (klavessiin). Kavas VOOLUJOON ettekandele tulevaid heliteoseid iseloomustavateks märksõnadeks võiks olla vaba kulgemine, improvisatsioon ja sisemine motoorika.

Kandlemängija Kristi Mühling on innukas nüüdismuusika interpreet ja paljude kandlele loodud uudisteoste esmaesitaja. Kammermuusiku ja solistina on ta pühendunud eesti kromaatilise kandle kui mitmekülgse kunstmuusikapilli rahvusvahelisele tutvustamisele. Kannel on iidne eesti keelpill, mille lähisugulasi võib kohata meie naaberrahvaste juures: kantele Soomes, kokle Lätis, kankles Leedus ja gusli Venemaal. Eelmise sajandi keskel arendas pillimeister Väino Maala diatoonilisest rahvapillist välja kromaatilise kandle, mida tänapäeval kasutatakse lisaks rahvamuusikale ka klassikalises- ja nüüdismuusikas.

Harfimängija ja helilooja Liis Viira osaleb mitmesugustes improvisatsioonilise muusika projektides ning kuulub aastast 2007 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koosseisu.

Klavessinist Ene Nael jagab ennast interpreeditegevuse ja Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis noorte klavessinistide õpetamise vahel. Kõrvuti vanamuusikaga esitab ta sageli ka nüüdismuusikat, olles mitme eesti helilooja klavessiiniteose esmaettekandjaks. Ta osaleb aktiivselt ka Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti töös.




Ansambel Una Corda kontserdikavas VOOLUJOON ettekandele tulevaid heliteoseid iseloomustavateks märksõnadeks võiks olla vaba kulgemine, improvisatsioon ja sisemine motoorika. Valmis kompositsioonide vahele pakub ansambel vabaimprovisatsioone, mis on inspireeritud kontserdil kõlavate teoste vahetust kogemisest.


Margo Kõlar (1961) loomingut iseloomustavad kõlaeksperimendid, huumor ja mänguline suhe helimaterjaliga. Kõlari loomingusse kuulub teoseid pea kõikides žanrites, kuid esikohal on selles elektrooniline looming. Ta on alates 1999. aastast EMTA elektronmuusika stuudio juht. Kõlari helikeeles on kesksel kohal kõlakoomika ja intoneerimisnaljad. Teise poole moodustavad poeetilised ja sakraalsed vokaalteosed-, koori- ja soololaulud, tema juhendamise all tegutseb ka sakraalmuusika ansambel Heinavanker.

Kärestik on kirjutatud ansamblile Una Corda, mis valmis aastal kui Tallinn kandis Kultuuripealinna tiitlit. Teos on inspireeritud Tallinna kirikukellade kõlaspektrist.




Helena Tulve (1972) on üks tunnustatumaid tänase eesti muusika loojaid. Tema muusikaline mõtlemine lähtub meloodiast, mida rikastatakse eriliste mänguvõtete ja kõlavärvidega. Loomingust õhkub isiklikku ja mitmekülgset kultuurikogemust. Tihti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele.

„… il neige“ („… sajab lund“) klavessiinile ja kandlele on teine osa mõttelisest tsüklist, mille esimene osa „effleurements, éclatements …“ („puudutused, plahvatused …“) on kirjutatud kitarrile ja löökpillidele. Mõlemad on tõuke saanud ühest teadusajakirjast pärit kummalisest faktist, et veepinnale langevad lumehelbed tekitavad kokkupuutel veega plahvatusetaolise heli, mis omakorda põhjustab kaost veealuses maailmas. Heli kui õrn puudutus või tugev löök. Tekkimise kiirus, muutumise võimalus, kadumise kartus. Kõla ootus, rütmi tajutavus, pulsi olemasolu.


Mirjam Tally (1976) on üks isikupärasemaid eesti noorema põlvkonna heliloojaid. Tema muusika on tulvil mängulisi kontraste, milles segunevad humoorikas, dramaatiline ja poeetiline kõlakasutus.

Voolujoon, tegemist on viimasega kolmest loost, mis keskenduvad sarnasele muusikalisele materjalile: Vool (Flow), Joon (Line) ja nüüd Voolujoon. Kõigis neis kolmes loos leiab ühist temaatikat, nagu vihjavad ka lugude pealkirjad. Voolujoone eripäraks ehk võrreldes varasematega on see, et siin olen kasutanud pisut rohkem vabamaid, improvisatoorseid elemente.

Kollane on versioon Una Cordale 2010. aasta samanimelisest teosest häälele, flöödile, kandlele ja tšellole.


Liis Viira (1983) isikus on kokku saanud helilooja, harfimängija ja improvisaator. Tema muusikale on omane kujundlik mõtlemine ja visuaalsuse tõlkimine muusikasse.

Stella Maris „Stella Maris“ [Mere Täht - neitsi Maarja sümbolnimi] Stella Maris – mere kohal ripub täht, nagu avanev lilleõis. Teos on pühendatud Kristi Mühlingule.


Raimo Kangro (1949-2001) helikeel on neoklassitsistliku „põhjaga”, mis jäi võrdlemisi püsivaks kogu tema loometee jooksul. Selle keskne väljendusvahend on aktiivne, muutlik, sageli sünkopeeritud rütmika. Meloodika on nurgeline, arendus variantne või improvisatsiooniliselt voolav. Aktiivset rütmipulssi täiendavad stiililaenud pop- ja rokkmuusikast, vanadest euroopa muusikastiilidest ja eesti rahvamuusikast.

Display IV, Balti Trio tellimusel valminud intiimse ansamblikõlaga teoses on aukohal Kangrole iseloomulik mäng rütmi erinevate olekutega – pinged liikumisinertsi ja katkestuste vahel. Võiks isegi arvata, et tegemist on autoportreega.


Una Corda on ainulaadse koosseisuga ansambel, kuhu kuuluvad kolm paljukeelset pilli: harf, kannel ja klavessiin. Vaatamata instrumentide erinevale ajaloolisele taustale ja iseloomulikele tämbritele ühendab neid heli tekitamine näppimise teel ja kammerlik kõla. Ansambli repertuaaris on lisaks eesti muusikale esindatud maailma muusika klassika kullafondi kuuluvad teosed ansambli enda seades.

http://unacorda.net/

Klavessinist Ene Nael jagab oma tegemisi nii interpreediks olemise kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakooli noorte klavessinistide õpetamise vahel. Kõrvuti vanamuusikaga esitab Ene sageli ka nüüdismuusikat, olles mitme eesti helilooja klavessiiniteose esmaettekandjaks. Peale selle osaleb aktiivselt Eesti Klavessiinisõprade Tsunfti töös, korraldades muu hulgas aastast 2000 ajalooliste klahvpillide ja orkestrimuusika suvelaagrit.

Kandlemängija Kristi Mühling on innukas nüüdismuusika interpreet ja paljude kandlele loodud uudisteoste esmaesitaja. Kammermuusiku ja solistina on ta pühendunud eesti kromaatilise kandle kui mitmekülgse kunstmuusikapilli tutvustamisele ja ka õpetamisele (G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias). Peale Una Corda on Kristi 2002. aastast tegev ka unikaalse koosseisuga ansamblis Resonabilis (metsosopran, flööt, kannel, tšello). Kannel on iidne eesti keelpill, mille lähisugulasi võib kohata meie naaberrahvaste juures (kantele Soomes, kokle Lätis, kankles Leedus ja gusli Venemaal). 20.saj. keskel arendas pillimeister Väino Maala diatoonilisest rahvapillist välja kromaatilise kandle, mida kasutatakse lisaks rahvamuusikale ka klassikalises- ja nüüdismuusikas.

Harfimängija Liis Viira on üks kahe käe sõrmedel üles loetavatest harfimängijatest Eestis. Andeka ja hinnatud interpreedi ja heliloojana osaleb Liis mitmesugustes improvisatsioonilise muusika projektides ning kuulub aastast 2007 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koosseisu.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki