FANDOM


P 19.2.2012 kell 14 Pärnu Uue Kunsti Muuseum
T 6.3.2012 kell 19 Tallinna Niguliste kirik


WELT GEBAUT IST. ANDRUS KALLASTU AUTORIKONTSERT


KAVA

Andrus Kallastu (*1967)

Welt gebaut ist / Maailm on ehitatud. Armastuse ja sõja mäng kammeransamblile (work in progress alates 2007)

PRELIMINARIA (2007)

FRAGMENTUM 1 Lontano-vicino (2008)
FRAGMENTUM 2 Misterioso (2008)
FRAGMENTUM 3 Maestoso (2008)
FRAGMENTUM 4 Sonore (2008)
FRAGMENTUM 5 Grazioso (2008)
FRAGMENTUM 6 Secco (2008)
FRAGMENTUM 7 Feroce-Giacoso (2008)
FRAGMENTUM 8 Fanatico (2008)
FRAGMENTUM 9 Bravura (2008)
TROPUS Flööditroop (esiettekanne)
FRAGMENTUM 10 Arabesque (2008)
TROPUS Ülemlaulutroop "Amor-mors" (2009)
FRAGMENTUM 11 Delicatissimo (2008)
TROPUS Eleegiline troop (2010)*
FRAGMENTUM 12 Virtuoso (2008)

LUDUS FINALIS (2007)




Repoo Ensemble

Kai Kallastu (sopran)
Leonora Palu (flööt)
Aare Tammesalu (tšello)
Jorma Toots (klaver)
Andrus Kallastu (dirigent)

[*] Ansambel Resonabilis (ainult Tallinna kontserdil)

Iris Oja (metsosopran)
Tarmo Johannes (flööt)
Kristi Mühling (kannel)
Aare Tammesalu (tšello)

Andrus Kallastu armastuse ja sõja mäng kammeransamblile Welt gebaut ist / Maailm on ehitatud on loodud inspireerituna Johannese Ilmutusraamatus (21:10-21) leiduvast Taevase Jeruusalemma kirjeldusest: ”Ja ta kandis mu vaimus suurele ja kõrgele mäele ning näitas mulle linna, püha Jeruusalemma, mis on alla tulemas taevast Jumala juurest ja millel on Jumala kirkus, ning ta valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspis, mis hiilgab nagu mägikristall. Sellel on suur ja kõrge müür ning kaksteist väravat ja väravate peal kaksteist inglit; ning väravate peale on kirjutatud nimed, mis on Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu nimed. Päevatõusu pool on kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat, õhtu pool kolm väravat. Ja linna müüril on kaksteist aluskivi ning nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed. Ja sellel, kes minuga rääkis, oli käes kuldpilliroog, et mõõta linna ja selle väravaid ja selle müüri. Linn on nelinurkne ning ta pikkus on võrdne laiusega. Ta mõõtis linna pillirooga - kaksteist tuhat vagu. Ta pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed. Ja ta mõõtis tema müüri - sada nelikümmend neli küünart inimese, see tähendab ingli mõõdu järgi. Selle müür on jaspisest ning linn ise puhtast kullast, selge klaasi sarnane. Ja linna müüri aluskivid on ehitud igasuguste kalliskividega. Esimene aluskivi on jaspis, teine safiir, kolmas kaltsedon, neljas smaragd, viies sardoonüks, kuues karneool, seitsmes krüsoliit, kaheksas berüll, üheksas topaas, kümnes krüsopraas, üheteistkümnes hüatsint, kaheteistkümnes ametüst. Kaksteist väravat on kaksteist pärlit, iga värav ühest pärlist, ning linna tänav on puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas.” Teos koosneb eelmängust, kaheteistkümnest fragmendist ja lõppmängust. Igale fragmendile on heliloojal plaan kirjutada troop, millest praeguseks on valmis neli: Ülemlaulutroop, Eleegiline troop, Tantsutroop ja Flööditroop.

Andrus Kallastu loomingu võib jagada kahte stiiliperioodi. Suurem osa konservatooriumi päevil (1985–1990) kirjutatud teostest on tolle aja eesti muusikale omases neoklassitsistlikus vaimus ja kannavad modaalse mõtlemise mõjutusi. Murranguline 1990. aasta oluliste sündmustega nii eesti ühiskonnas kui ka isiklikus elus tõi Kallastu loomingusse pöörde. Sel kümnendil tegeles ta intensiivselt Arnold Schönbergi ja tema koolkonna heliloojate muusikaga ning sai tugevaid mõjutusi Helsingis õppides. Esimesed uues vaimus teosed valmisid 1990. aastate lõpupoole. Neid iseloomustab seriaalne tekstuur, väljatehnika, muusikalise heli ning müra piire kompav kõla. Mitmed Kallastu teosed kõnelevad huvist muusika ja erinevate kunstiliikide ühendamise ning performance’i vastu.


Repoo Ensemble kui "bänd". 19.2.2012 vestlusring Maria Mölderi küsimustele. Vestlusringis osalesid Aare Tammesalu (AT), Andrus Kallastu (AK), Jorma Toots (JT), Leonora Palu (LP), Kai Kallastu (KK), Maimu Parts (MP), Hella Kallastu (HK), Rein Metshein (RM)

Miks eelistame ,,bändi" soolokarjäärile?Edit

AT: Eelistan bänditegemist soolokarjäärile, kui mängin bändis.

AK: Mis on Sinu meelest selle küsimuse mõte?

AT: Eks EMP on alati püüdnud esitada natuke intrigeerivaid küsimusi. Küsimus tähendab, miks interpreet tahab mängida ansamblis, kas see on tema jaoks huvitav, miks ta ei taha tegelda ainult enda sooloesinemistega, miks ta soovib jagada ennast ansamblis, miks ta ei soovi tegelda ainult enda arendamisega?

JT: tegelikult on enamus muusikat kirjutatud mingile kooslusele, kaks on ka juba bänd. Klaver saab rohkem mängida üksi, aga teistel pillidel võimalused ammenduvad kiiremini.

LP: Ma ei tea, see oleneb ka inimesest. Kui sobib selline tiimitöö, saad sa energiat juurde, kui teed teistega koos. Mõnele sobib teha üksi. Heliloioja teeb kaua aega tööd üksi, kuid tema töö lõpeb ka ühel hetkel bändi tegemisega. Inimesed on erinevad

JT: Koos on ikka kergem.

AK: Küsimus oli, miks me eelistame, kuid ega me ju ei eelistagi.

KK: Mis tähendab sõna soolokarjär? See ei tähenda, et lähed keset saali ja haakkad mängima. Ka orkestrisolistina oled sa sõltuv teistest inimestest.

MP: Minu meelest see küsimus pole õieti sõnastatud.

AK: Minu meelest ka. Ma vastaks, et see küsimus on veider.

Miks on mõnus mängida uut muusikat?Edit

MP: Mind lihtsalt huvitab. Mulle meeldivad need rütmid, mulle meeldivad need kõlad, mulle meeldivad kõik need tämbrid, mulle lihtsalt meeldib. Aga mõnele ei meeldi. Mõni eelistab vanamuusikat või ka romatilist...

AT: ... aga Võib-olla mõni eelistab ka mõlemat.

HK: Mina eelistan mõlemat, aga selline [uus] muusika teeb mind ärevaks. Ausalt öeldes, ta ei rahusta, ta ei rõõmusta, ta ei lähe hinge.

KK: Mina vastaks sellele, et elada kaasajas, et mitte elada ainult minevikus.

Millised on suhted heliloojatega, kuidas see mõjutab ,,bänditegemist"?Edit

AK: Kas te võite rääkida tööst elava heliloojaga? Maimu, kas Sina oled elava heliloojaga töötanud, kas sa võiksid rääkida sellest kogemusest

MP: Positiivselt kahtlemata. Edasiviivalt, arendavalt.

LP: Ikka positiivselt. Mul tulevad niisugused naljakad näited ka, nagu vahel kuna eiesugune bänd mängib palju uut muusikat ja me suhtume hästi uute muusikaksse aga vahek lui need suured orkestrid, kes natuke krimpsutavad nina ja siis heliloojatega tekivad sellkised suhted, mkis ei ole nagu väga head vahel. see on natuke kurb. ühelt poolt orkestri mängijad võtabvad eelarvamuse, et ah,peame siin jälle mingit keerulist jama mängima ja siis teiselt poolt heliloojad võiv-olla omavahel räägivad, et ängivad seal mingi 70 protsenti meie kirjutatud asjast ja umbes et... selline, ei ole kõige parem

AK: Aga millijne sinu meelesty on helilooja ja interpreedi ideaalne koostöö?

LP: Vastastikku lugupidav. ergas mõlemat pidi inspireeriv

JT: see ongi see muusika tegemise ahel helilooja-interpreet-kuulaja, et helilooja sekkuks aktiivselt sellesse proytsessi, võtaks sellestosa pärast teose kirjutamist.

KK: Küsimus ununes ära, küsi uuesti.

AK: Millised on suhted heliloojatega?

LP: Viie palli süsteemis? ... Oleneb ju inimestest.

AK: Saan küsimuse mõttest nii aru, et kas interpreedid soovivad, et heliloojad on juures sellel protsessil? Või soovivad bad seda, et helilooja oleks ukse taga või kardina taga ja lihtsalt annaks noodid

MP: Ei-ei ei. aga siis m,aosaknsedea õieti tõlgendadaq, nagu helilooja on mõelnud

KK: Ega ju interpreedi peas ei kõla see samamoodi nagu ta kõlab helilooja peas.

MP: Samas ta võib anda ka vabaduse seda tõlgitseda, kuidas mina sellest aru saan. see ongi looming, mis läheb edasi.

AK: Mis sa aare arvad, sul on olnud erinevaid kogemusi?

AT: On ikka. Kuni selleni välja, et ks helilooja on resonabilisel keelanud oma lugu mängida. ga see oli kaväga ekstreemne lugu. Helilooja ettekujutus oli niisugune, et miski eiole võimatu, aga ikkagi teatud piirid on. Ja kui see põriselt eiolndu selline, mida ta tahtis, siis talõpuks ütles, et ta ei ole huviratud sellest.Ega me kaei olenud.

KK: eesti või väljamma?

AT: Miite eesti. Aga nee on väga erinevad, makujutan ette, võibad olla interpreedi ja helilooja suhted, nagu ikka inimestevahelised suhted. siin leidub kõike ja on kaloomulik, et heliloojad eelistavad ühte või teist interpreeti. pakuvad ja kirjutavad tihti muusikat, mõeldes ühest või teisest interpreedist või kollektiivist. mina vastaksin, et need suhted on väg aerinevad javäga normaalsed just täpselt sellised nagu inimestevahelised suhted peavadki olema.

AK: Aga kas Sina eelstad pigem seda, etsa võtad noodi ja teed tpselt seda, kis noodis kirjas või eelistad sa seda, et sul on kõrvalhelilooja,. kes annab sulle juhtnööre.

AT: Ma ellistaksin seda, et võtta ainulot noot ja helilooja ei sekkuks, aga kahjuks noot ei olekunjagi võimalik kirjutada muusikat. helilooja peab alati seda täpsustama. kui kirjutada üks tekst üles, siis seda võib miljonit moodi lugeda. täpselt sama moodi on nootidega. ja on ka olnud selliseid juhtumedi, kus interpreet on ette valmistanud ühe teose ja ta teeb seda tegelikjjult läbi enda nägemuse edena prisma ja see tuleb ta kõik vahvalt väölja. aga siis helilooja ütelb, et see pole üldse see. siis interpreet võib osutuda keerulises olukorras ja hiljem see esitus laval on kammitsetud ja ta on küll selle helilooja nähgemusele lähedeal, aga teatud loomulikkus selelst kaob. siin on palju erinevaid nüansse, selel koostööl. aga kui helilooja on piisavalt delikaatne ja laseb ineterpreeduil jääda iseendaks ja samal ajal siiski suunab talle soovitud suunas, siis ma arvan, et see lõpptulemus on kõige parem.

Milline on üks hüva nüüdisaegne ,,bänditeos"?Edit

AK: Ma küsiks niimoodi, mida te uuelt muusikalt ootate, milline see uus muusika peaks olema, mille kohta te ütlete, et voh, see on hea muusika? Kas seda on võimalik üldse kirjeldada? Võibolla kõigepealt kui interpreet ja siis ka kuulajate seisukohalt. Mida me uuelt muusikalt ootame? Täpsustaksin veel, et me räägime uuest muusikast kogu aeg võrdluses vana muusikaga, mis on tegelikult uus situatsioon. Alati on olnud see oluline, mida nüüd luuakase. See vana värk, see kuulub muuseumisse. Aga see on meie ajastu vaim, et meil kõigepealt jookseb läbi tohutu kogus klassikat ja alles siis me hakkame hindama uut muusikat. Aga oletame, et me suhutme positiivselt, mida me siis tegelikult ootame, mida me tahame? Kõigepealt kui interpreet siis pärast ka kui kuulaja.

KK: Kindlasti et oleks pillipärane ja et oleks huvitav teha seda. Mõtlen pilli all ka vokaali.

AT: Samas sellised innovaatilised ideed heliloojatelt, kes ei valda pilli, on arendanud ühe või teise pilli väljendusvõimalusi. On teada neid lugusid küll, kus alguses kakskümmend aastat on võimatu, aga siis on tulnud tippinterpreet, kes on mõelnud välja, kuidas see siiski on võimalik. Mina vastaks sellele lühidalt, et mina ootan uuelt teoselt, mida ma hakkan kuulama või lähen esitama, umbes sedasama, mida ma ootan homselt päevalt: kui mul täna on pühapäev, mida ma ootan esmaspäevalt või teisipäevalt?

AK: Aga mis see tähendab?

LP: Mina ootan seda, et helilooja oleks andekas ja [teos] oleks kihvtilt kirjutatud, et see läheks mulle korda. Et ei oleks lihtsalt mingi muusika, mis, noh… Tähendab, seda ongi raske öelda, et mulle meeldib just selline muusika. Alati tuleb üllatusmomente. Kui on geniaalne. Nii ideelt kui...

KK: Naiivsest muusikast on keeruline vaimustuda või seda esitada tahta.

AK: Defineeri, mis tähendab naiivne muusika?

KK: Selline lihtsameelne, lihtsad lahendused.

LP: Võivad meeldida väga erinevad asjad. Või tunned ära, et seal on point ja mõni lugu ei pruugi hetkemeeleoluga kokku minna, aga sa ikka saad aru, et see on tegelikult päris kihvt lugu. Mina ei lähe otseselt otsima mingit teraapiat kontserdilt ise. On olemas selliseid kontserte, kus sa oled kindel, et lähed sinna kontserdile, see on väga tsill ja läheb tuju heaks, aga samas ma ei oota seda ilmtingimata. Ilmselt see ongi erinev, kuidas kuulavad muusikud.

AK: Mis Sa, Jorma, arvad? Sul on ka mingid ootused. Kas Sa oled tellinud heliloojatelt näiteks klaverimuusikat?

JT: Klaverimuusikat ei ole, aga ansamblimuusikat olen küll. Paratamatult kõik muusika ei pruugi meeldida. Kui veel meeldib, siis on hästi, see on lisaväärtus. See on see, mis meie ümber praegu toimub ja kõik. Mis ümberringi toimub, ei pruugi ka meeldida.

AK: Aga oskad Sa määratleda, mis see on, mida Sa ootad uuelt teoselt? Mis väljakutse, või mis see peaks Sinu jaoks üldse olema?

JT: Vähemalt alguses on nii või teisiti huvitav, aga kui seal tekibvad veel mingid seosed, ma ei oska väga täpselt sõnastada, aga ta peab hakkama kuidagi töötama peas. Et ta oleks ka jätkuvalt huvitav. Kõla või mingisugused struktuurid, võib-olla ka lihtsalt mäng, seda võib olla huvitav mängida.

AT: Sellele küsimusele ei tahaks teiste sõnadega vastata, kuid sellele küsimusele on vastatud ka. Filosoofiaga tegelevate muusikateadlaste puhul on üks hea uue muusika definitsioon, et hea uus muusika on see, mis kõneleb märkide keeles, mis iseloomastab seda konkreetset aega. Mis võtab kokku kõige müstilisemal viisil need märgid, mis ühele või teisele ajale on iseloomulikud. Seda muusikat kuulates sa saad kohe aru, et ahah, see on 19. sajandi muusika või midagi sellist, kui mõelda teistele kaunitele kunstidele või üldse ajaloole. Ju see on siis tänapäeva muusikaga ka nii, et selline tänapäeva muusika, mis iseloomustab kõige paremini neid olulisi asju, mis meile tänapäeval on tähtsad. See tõenäoliselt jääb 21. sajandi alguse klassikaks.

JT: See on kummaline selle vanema muusika puhul, et see, mis kestma jääb, see ei pruugi olla omas ajas kuidagimoodi innovaatiline või hinnatud või ...

AT: ... kuulus.

JT: Millegipärast seal tekib midagi, mis hilisematele meeldib.

AK: Rein, sa kibeled juba tükk aega. Kas Sinu kui kuulaja, oletame, et sa oled asetatud olukorda, et sa pead situatsiooni hindama. Mida sina kui kuulaja uuelt muusikat ootad? Iseenesest on see hea küsimus, samahästi, et mida me uuelt kunstilt tegelikult ootame? Kui sa asetud positiivsele poolele, et sa üldse midagi ootad.

RM: Arvan, et üllatusmementi. Mida, mil moel helilooja suudab öelda. See uue päeva ootus on ju ka mingil moel üllatuse ootus. Ei taha ju elada nii et loodad, et homne päev on halvem kui tänane. Ma ei läheks iialgi kuntserdile, kui tean, et tulen selat tagasi masendununa.

AT: Võib loota ka seda, et homne päev ei ole halvem kui tänane.

RM: Uuelt muusikalt ei saa liiga palju loota.

AK: Maimu, mida Sa ootad uuelt muusikalt? Milline ta peaks sinu meelest olema?

MP: Mina ootan seda, mida varem pole olnud. Ta ei pea mingisugune olema, aga see, et teostatakse, et seda esitatakase, et see oleks tõepoolest niivõrd haarav, ja mida ma pole varem kuulnud ega tunnetanud.

AK: Nii et Sa ootad ikkagi uudset? Ma saan mõlema teie jutust Reinuga aru. Ma küsin, ega see ei hirmuta teid?

MP: Ei. Absoluutselt mitte ja kusjuures, meloodika on ju ära kadunud, aga niisugust uuepärast meloodia esitust, huvitavat meloodikat. See on minu jaoks uudne.

AK: Mamma ütels, et sind tegi rahutuks, aga räägi-räägi. Kas sa ootaksid muusikalt, et see rahustaks sind?

HK: Mul tekivad kujutlispildid.

AT: Üks akadeemik olevat öelnud, et kui tema käest küsiti pärasat radikaalse kaasaegse muusika kontserti, et miks te seda muusikat kuulate? Kas teile meeldib või mist te sellest arvate. Ta olevat vastanud, et jah, ma kuulan seda hea meelega ja mind huvitab see ja see põhjus, miks ma seda kuulan, on see, et kui ka muulan vanemat muusikat või muusikat, mis on juba olnud, siis ma aiman ette seda, mis tuleb, ma suudan seda enam-vähem ette aimate. Uue muusika puhul maseda ei suuda, see on kogu aeg huvitav just selle pärast, et kogu aeg tuleb midagi sellist, mida ma ei oota. See oli tema nägemus.

AK: Aga kui te ei oleks nüüd liigselt heatahtlikud ja hindaksite asju tänapäeva konktekstis, kus leitakse, et vana maja on ikka ilsam kui uus maja, vana maal on kindlasti ilusam maal kui see uus kunst.

LP: Kõik ei arva nii.

AK: Ma tahtsingi küsida, mida sellise arvamusega peale hakata? Kas see on õigustatud arvamus?

MP: Ei ole, Ei ole üldse. See arvamus võib olla, aga

KK: ... see on pigem harimatus.

AT: Ei tea, mina leian, et see on väga õigustatud, sest see vana hindamine tuleb lihtsalt seelest, et inimesed on mugavad või nad tahavad mingit turvalisust. Kui on mingi vana asi, siis nad teavad juba täpselt, mis see on ja seal ei ole vaja ennast üldse

MP: ... need on igavad inimesed

AT: Jah, pole vaja eenast pingutada, sest see on kõim ujuba olnud, see on turvaline.

KK: ... keegi on öelnud, et see on hea, järelikult see on hea.

AK: Mulle kingiti jõuludeks tore loomemajandustoode: liitrine purk, mille sees on kakuke, niisugune pisike piparkokk, mis näeb kaugelt vaadates välja nagu Toomiku kuulus installatsioon. Ja ma olen mõelnud, et siin ongi kunsti ja loomemajanduse erinevus. Seesama geniaalne kunstiidee, mille nimi on sitt purgis, on nüüd muudetud tuttavaks ja turvaliseks loomemajandustooteks, mida võiks müüa kaks eurot tükk. Mina iseenesest olen väga tauniv sellise pimesi minevikukultuse suhtes, minu meelest viib see sellise mõtlemiseni nagu on selline loomemajandustoode piparkook purgis, mis on kaotanud kogu oma teravus, milles on jäänud ainult väline vorm.

AT: Sa küsisid, kuidas hinnatakse, mitte kuidas mina hindan? Ma püüdsin vastata küsimusele.

AK: Ok, ma küsin siis, kuidas Sina hindad?

AT: Eks see uus muusika tekitab eelkõige uudishimu. Uudishimu ajendab seda kuulama. Seda teemat on käsitletud palju. Öeldaks, et iga ajastu muusiakt kuultaes saab öelda, milline see ajastu on. Onteatud asju, milles inimene ei arene. Ta on ikkagi ühesugune, kas ta on kolm tuhat aastat tagasi või on ta kolme tuhande aasta pärast. Mingid asjad on inimloomuses, mis ei muutu. Ja mina olen täiesti veendunud, et on mingit lained: mingil ajal on kunstid veidike kõrgemal ja mingil ajal mitte nii kõrged. Kui aeg läheb edasi, siis tehnika ja teadus areneb edasi. Kunsti puhul see ei priuugi nii olla. Seelepärast tuleb seda lihtsalt uudishimuga kuulata, mida heliloojad püüavad väljendada. Siin oli juttu sellest, et uus muusika võib teha rahutuks või ärevaks või see võib ka hirmutada, siis see on ju täiesti normaalne. Alates sellest ajast kui aatomituum lõhustati, on kusagil meie kukla taga mõte sellest, et maailmas on paar inikmest, kes nupule vajutades suuavad tohutu hävitustöö ellu viia. Sellest hetkerst, kui see teadmine on inikestel olema, sellest hetkest on midagi muutunud. Võib-olla ka heliloojatel. Nad isegi alateadlikult kirjutavad oma muusikasse midagi sellest. Üks vaiba lõim on selles sees ja me ei saa midagi teha.

AK: Sina ei pea õigeks seda, et helilooja peaks astuma omast ajastust välja ja seda triipu kuidagi vägisi ... sulgema silmad selle ees. Võibolla see on vastus ka sellele naiivsuse küsimusele.

AT: Mõni muusika võib tunduda naiivsena. Isegi Pärdi muusika võib tunduda kohati ülimalt lihtsustatuna. See sõltub kõik asellest, ,muidas muusikat kirjutada. Ma arvan ,et mõned heliloojad üritavad astuda vällja oma ajastust, aga andekatel see õnneks ei õnnestu.

LP: Ma arvan, et kui kellelgi on tõeti mingid ideaalid, ta ei saa enda vastu ka töötada. Ta peab ikkagi realiseerima seda, mida ta tunnab või vajab.

KK: Sa mõteld astuda välja ajastust tulevikku või minevikku?

AK: Ükstaskõik, just selles kontsktis, mida Aare rääkis, edt on see teadmine, et kusagil on see nupp, mida keegi võib kusagil kurjasti kasutada. See on see teadmine, mis meie ümber on kogu aeg olemas ja mis ei ole midagi uut. Kui me loeme kasvõi Ristikivi Rõõmulaulu, seesama sajaaastane sõda, seal ole kogu aeg linnade vaheline sõda, ülikute vaheline sõda. See lugu lõpebki sellega, et selle peategelaseks oleva helilooja naised- lapsed tapetakse lihtsalt maha. Ta ise imekombel pääseb. Ja seal ei olnud mingisugust loogikat, miks see toimus, miks seda pidi tegema. Et ega inimese elu ei ole olnud niiväga turvaline kunagi.

LP: Haiguste värk, mis on olnud vanemal ajal.

AT: jah, ega muusika on suurel määral abstraktne, seetõttu ei saa saeda kirjanduse või kujutava kunstiga võrrelda. Ta on natuke erinev ja teemad võib-olla ei jookse nii avalikult läbi, aga tunnetatavad nad mõningatel juhtudel on küll. Kas ma võin veel täiendada? Uus muusika, kui me teoretiseerime, peaks olema muusika, mida luuakse praegu, aastal 2012. Enne kontserti mängis seal televiison kust tuli Eurovisionni tüüpi kontsert. See on ka uus muusika, loodud 2012, meie ajal, meie sõprade, tuttavate või võõraste inimeste poolt. Inikeste poolt, kes elavad meiega täpselt seda sama aega, mida meie. Kultuurilises mõttes uueks muusikaks seda ei nimetata. See on terminoloogiline küsimus. Kui öeldakse uus muusika või uus klassikaline muusika, siis mõeldakse muusikat, mis selles ssaalis siin kõlas. Aga ega me ei saa ka minna mööda sellest, et meie ajhal on erinevaid muusikaid ja inimesi huvitavad erinevad asjad. Küsimus on selles, et see muusika on loodud kaalutledes ja eesmärgiga, et inimesed tunneks ennast kuidagi turvaliselt. Selles puudub ambitsioon, et luua kunsti. Pigem on see loodud meelelahutuseks või selleks, et võita mingi konkurss. Seal eiu ole kunstilist aspekti. Pigem on see nagu mõnes mõttes tarbekunst.

AK: ... loomemajanduslik,

AT: ... jah, justnimelt see purgis piparkook. Ma eim taha kritiseerida Eurovisiooni, kui vana see konkurss on?, 50 aastat umbes, kogu sellest on jäänud mõned, üteleme kümmekond lugu, mida teatakse, kuid üldiselt seda muusikat pärast tema lühikest elu ei mäletata...

AK: ... nagu suur osa ka nn süvamuusikat. Ega see ka ei ole ju mingisugune jääv asi.

MP: Aga mis sa arvad, mikspärast inimesed ei võta uut muusikat omaks?

AK: Võib-olla seesama asi, keerame selle jutu nüü teostpidi. Te ütlete, et te ootate uuelt muusikat uusi kogemusi, uut ja üllatavat. Aga inimesed ei taha uusi ja üllatavaid asju.

MP: Inimene on laisk.

AT: Sügisel oli lasteaias lapsevanemate koosolek ja seal millegi tõttu kasvatajad üritasid teha mingit projekti, mis oli neile ette söödetud. Seal oli mingi test ja testi üks küsimus oli, et mitemel protsendil inimestest on konkreetne eesmärk, st mitu protsenti inimestest liigub sihikindlalt mingi eesmärgi poole ja teeb midagi selle heaks ja saavutavad ka selle?

AK: Pakun, et üle viie see ei ole.

AT: Jah, arvatakse, et ümbes viis protsenti. Seda on küll raske uskuda, et 95 % üldse ei tea, kuhu nad tahavad oma eluga jõuda. Võib-olla pigem see on ka natuke vastus sellele küsimusele, et miks inimesed näiteks ei vaevu ennast pingutama nii palju, et nad tuleksid vastu võtma uut kogemust. Sellepärast, et see nõuab pingutust. Palju turvalisem on vaadata seda vana maja, mida on nähtud juba kaksssada aastat ja mis tõepoolest on ilus, aga see uus muusika, mis täna kõlas, võib-olla 200 aasta pärast seda peetakse klassikaks. Lihtsalt inikesed ei taha niimoodi mõelda ja tuunetada. See on raske, see nõuab pingutust. See võib olla väga kasulik või väga tulus, kuid see ei ole kõigile jõukohane. Seda ei osata hinnata.

AK: Kui eiu osata hinnata, see tähendab, et puuduvad mõisted. Sa pead hakkama pingutama, et üldse luua oma kriteeriumid. See on pingutav.

AT: Palju lihtsam on elada, et sa lihtsalt tõused hommikul üles ja khakkad ootama, mis edasi saab. Lihtsalt teed oma asju, mida inimesed ümberringi teevad. Kui sul on töökoht, lähed tööle, kui tööd ei ole, siis oled kodus ja vaatad televiisorit.

KK: Ja ei mõtle ühtegi üleliigset mõtet.

AT: Mõnus on lasta elul ilma pingutuseta kulgeda. Aga teine võimalus on elada nii, et püstitada mingeid eesmärke ja üritada kuhugi jõuda ja ennast arendada. See nõuab palju rohkem, kui võiks arvata. Võrdlusena, kui sa seisad jõe juures, on sul kaks võimalust, kas lasta paadil minna allavoolu või võtta aerud kätte ja sõuda allikateni, kust tuleb see kõige puhtam vesi, see kõige parem asi.

AK: See on väga kujundlik. Aitäh kõigile!

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki